Analüüs: Kyoto protokolli keskkonnatraagika

Tarmo Virki
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Millal viimati on meie laiuskraadil jõulusid oodatud pea kümnekraadise soojaga? Aknast välja vaadates saame kõik aru, et meie kliima on muutunud. Karta on, et pöördumatult.

Ja meie soe talv, mis on ju iseenesest meeldiv nähtus, ei ole kahjuks ainus muutus - tormide ja üleujutuste hulk maailmas aina kasvab, põhjanabal sulab jää, mäestikes sulavad liustikud.

Ainus jõupingutus, mille maailma riigid suutnud kliimamuutuse pidurdamiseks teha, on 1997. aastal Kyotos sõlmitud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist piirav leping.

Venemaa üleeilne teade, et nemad Kyoto lepingut ei ratifitseeri, võeti maailmas vastu külma dushina, kuna George W. Bushi administratsiooni vastuseisu tõttu leping ilma Venemaa heakskiiduta ei jõustu. Kui kuue aasta eest maailma riigid - suures osas just USA eestvedamisel - Kyotos kokkuleppeni jõudsid, ei osanud keegi arvata, et see venelastele ei sobi. Tänu lepingu tingimustele saaks Venemaa sellest kõige suuremat kasu.

Kasvuhoonegaaside kärpimist võrreldakse 1990. aastaga - ajaga, kui Nõukogude Liidu tööstus oli veel täies jõus ja reostas loodust halastamatult. Tänu valitud aastale on Venemaal avanemas võimalus teenida sadu miljoneid või lausa miljardeid, müües Lääne firmadele saastamiskvoote.

Miks siis ometi ollakse sellele vastu? Mida venelased nüüd üritavad sellega saavutada? Spekulatsioone on mitu: ühtede arvates üritavad nad välja kaubelda Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO liikmeks pääsemist, teiste arvates Euroopa Liidult viisavabadust. Mõnel hinnangul on selle taustal lausa Bushi ja Putini salajane kokkulepe. Samas viitas Putini majandusnõunik Andrei Illarionov üleeile lepingu ratifitseerimisest keeldudes aga just sellele, et Venemaa ei saa piirata oma majanduskasvu lepingutega, millega ei ole nõustunud suurima saastekoguse eest vastutav riik Ameerika Ühendriigid.

Võimalik on ka see, et tegelikult ei ole Illarionovi sõnade taga suuri poliitilisi eesmärke. Keskkonnakaitsjad on endiselt kindlad, et ka Venemaa kiidab lepingu heaks juba järgmisel aastal ja seekordne seisukohavõtt on seotud ainult duuma valimiskampaaniaga.

Kui aga Venemaa ikkagi ei ratifitseeri lepingut, mis siis kliimamuutuste vastasest võitlusest edasi saab? Nädala alguses teatas ka viimastel aastatel lepingu elluviimise eestvedajaks tõusnud EL, et liikmesriigid on veel kaugel planeeritud kärbeteni jõudmisest ja peavad lepingu täitmiseks tõsiselt pingutama. Kindlasti püsib EL lepingu eestvedajana ka lähiaastatel, hoolimata sellest, kas suudab ise kärpida täpselt nii palju nagu on lubanud. Kindel on ka see, et saastekoormat kärbib Euroopa niikuinii, hoolimata sellest, kas Kyoto leping on ametlikult jõustunud või mitte.

Samas on Venemaa sõnum äratanud uuesti diskussiooni Kanadas, kus on küll juba kokku lepitud ratifitseerimise üle, kuid nüüd nähakse legaalset võimalust lepingust «vabaneda». Samuti on täiesti reaalne oletus, et lähiaastatel ratifitseerib lepingu ka maailma suurim kasvuhoonegaaside tootja Ameerika Ühendriigid. Teoreetiliselt võidakse George W. Bushi asemele valida keskkonnasõbralikum president juba järgmisel sügisel.

Ja lõpuks - ei ole halba ilma heata. Venelaste sõnum oli ajastatud täpselt, kuna Milanos algas just kahenädalane keskkonnakohtumine, mille teemaks Kyoto leping. Nüüd on asjatundjatel vähemalt aega leida uusi lahendusi. Sest Kyoto leping on alles esimene samm pikal teekonnal kliimamuutuse tegelikuks pidurdamiseks.

Tagasi üles