Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuhu lähed, Janek?», ETV, 3. detsembril kell 12
Suve hakul esilinastunud, eile korratud dokumentaalfilm vaimupuudega lastekodulapsest Janekist (reissöör Hille Tarto) on kahtlemata südamlik ja soe pilguheit, võimaldades reissööril üpris lihtsate meetmetega pälvida pealtvaataja huvi ja heakskiidu: «vaimupuue», «lastekodu», «kadunud ema» on psühholoogilise alatooniga märksõnad, mis ahvatlevad televaatajat erilisuse otsingutele.
Alati on see kui kindla peale väljaminek. Ning see pole sugugi halvustavalt öeldud, sest niisugused asjad «müüvad» alati, samuti nagu raportlikud vereloigud, dokumentaalfilmid jäsemeteta inimestest, liliputtidest või idiootidest.
Tunnistagem, midagi uut paljud niisugused filmid meile persoonidest ei räägi, kui dokumentalistika põhiolemuslik miks-küsimus jääb vastamata.
Kurva, kurja või, vastupidi, rõõmsa alatooniga pildijada saab lõppude lõpuks igaühest meist kokku seada - teame ju, et kõigist eludest on võimalik kirjutada romaan. Kas näiteks Janek Muru ja Arnold Oksmaa elulugude vahele võiks tõmmata võrdusmärgi, et omaenda elu stereotüüpidemüüre kindlustada?
Seesuguse filmi eesmärk ei saa tänapäevasesse konteksti paigutudes olla pelk (näpuga) näitamine, et on olemas ka natuke teistsuguseid inimesi. Või on see jätkuvalt uudiseks, et kõik inimesed polegi valgenahalised, luterlased, (vaimselt) terved, heteroseksuaalsed jne. Ning kui kõike võetakse veel maitsestada sünkja melanhoolmuusikaga, mis justkui pitserina rõõmsameelsest poisist pajatava filmi ära rikub, siis on tulemus täiesti arusaamatu. Kõik sõltub ikkagi dokumentalistist. Kuhu Janek siis ikkagi läks?