Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2012287t1he734.jpg)
Otse lavalaudadelt rahvusvahelise lastekaitseorganisatsiooni UNICEF presidendiks saanud Elle Kull astus eelmistel parlamendivalimistel suurde poliitikasse. Kas ja kuivõrd on näitlejakutse ja ühiskondlikel barrikaadidel võitlemine aga üldse ühitatavad.
Vähem kui aastapäevad tagasi, kui näitleja Elle Kull Res Publica liikmeks astus, särtsusid interneti kommentaarid etteheidetest: «Ka sina, Elle! Miks ohverdad sa end poliitilisele mudamaadlusele?» Kuid see polnud veel kaugeltki kõik. Tookord kahtlesid paljud Kulli astutud sammu õigsuses ja vajalikkuses, kuid näitlejanna ise ei kõhelnud liiga palju laste muret ja valu olid silmad viie UNICEFi-aasta jooksul nägema pidanud.
Pealtnäha uje ja eemalviibiv Kull, kellest tihti on jäänud mulje kui hajameelsest kunstnikuhingest, osutub tegelikkuses äärmiselt süvenenud ja asjatundlikuks: rääkides oma tööst, ei aja ta segi ühtegi nime, paika ega probleemi ja mingist «udutamisest» pole juttugi.
Kuid mis puudutab olmeasju, siis ei pruugi Kull olla tõesti just kõige esmaklassilisem «orienteeruja» ja ta võib kaubamajas leti juurest leti juurde joosta, sest ta lihtsalt ei tea, kus midagi müüakse. Või torkab kohvimasina iseenesest mõistetavalt külmkappi ikka juhtub! Abikaasa Ago-Endrik Kerge võtab asja tabavalt kokku: «Vaadake, Elle natuur on väga laia diapasooniga.» Ei saa salata on tõesti!
Teil oli Riigikogu tööst vaba nädal, aga intervjuuks vaba hetke leidmine oli raskemast raskem. Millega te töövabadel päevadel tegelete?
Enamasti lõpetan asju, mis on istungite nädala jooksul pooleli jäänud, ka töösõite on väga palju.
Kuhu tööasjad viimasel ajal kõige sagedamini on viinud?
Ida-Virumaale, Tartusse ja Palamusele. Kui vähegi asjadesse süveneda, siis on näha, kui palju on inimestel lahendamist ootavaid probleeme ja vastuseta küsimusi.
Peate midagi konkreetset silmas?
Mind masendab, et inimesed, kes tegelikult peaks kohalikku elu edendama, töötavad hoopis probleemide lahendamisele vastu.
On teil mõni näide?
Juba kevadest saadik üritame Räpinas kohalike võimude käest päästa imeilusat lasteaeda Memme Musi. See on suletud ja pandud müüki, kuid juba pragu ei jätku lasteaiakohti. Asi on olnud kaks korda kohtus, kuid vallaametnikud ei kohkunud tagasi isegi õiguskantslerile valeandmeid esitamast.
Ja teie usute, et suudate asju ümber pöörata?
Tahaks luua kas või ühe pretsedendi, et tõestada laste huvid peavad olema esiplaanil. Et raha ja kinnisvaratehingud ei kaaluks neid üles täna juhtub see Räpinas, homme kusagil mujal.
Kas teil endal on õnnestunud midagi korda saata?
Natuke ikka: liikuma on hakanud liikumispuuetega lastele mõeldud arvutiprojekt. Elioniga on kokkulepe, et nad annavad tasuta modemi ja paigalduse, Eesti Lions-klubid hoolitsevad püsiühenduse eest, kokku peaks arvuti saama 107 last. Mind rõõmustas, et sain kaasa aidata ühe neljalapselise pere kodumure lahendamisele.
Olen tõtt-öelda teie jutust mõneti hämmeldunud: ühelt poolt peetakse teid äärmiselt boheemlaslikuks inimeseks, teiselt poolt on teie asjatundlikkus muljetavaldav.
Eks ma üks paras «udu» olen, aga ehk on mind praeguses töös aidanud viieaastane UNICEFi-kogemus. Pidin juba tookord endale paljud asjad selgeks tegema.
Kuidas need kaks ametit näitleja ja poliitik teie jaoks üldse ühendatavad olid?
Kui ma enne panin osaraamatu järgi kokku üht väikest maailma, siis praegu on muutunud mosaiik tunduvalt avaramaks, ja see on väga õpetlik kogemus.
Juba mõne aasta eest tajusin, et ma ei tunneta lõpuni neid hoobasid, mis mõjutavad inimese elu väljastpoolt. Nüüd olen hakanud neid kahte maailma omavahel kokku panema.
Mõistate alles nüüd, mida reaalne elu tähendab?
Mõnes mõttes küll. Kuid mulle näib üha enam, et seesama reaalsus on paigast ära. Mitte ainult Eestis, vaid ka mujal võimul on valed väärtused. Mõtlesin selle üle, lugedes üht raamatut, milles räägiti sellest, mis on inimese pärispatt.
Ja mis see siis on?
See on kui mõistus, mis peaks olema meile vaid tööriistaks, saab meie valitsejaks.
Milleni see teie arvates viib?
Selleni, et me oleme tasakaalust väljas ja meil pole pidet. Sügaval südames me küll hindame neid «unustatud ja vanu väärtusi», kuid elu seda ei kinnita. Ausat ja puhast inimest peetakse sageli rumalaks, kes ei saa aru, kuhu ja millele on vaja «panustada».
On siis ikkagi pelgalt edevus, mis inimesi poliitikasse ajab, mitte missioonitunne?
Edevus pole see kõige hullem, sellest halvem on ebasiirus.
Missugune oli teie enda esimene külm du poliitikasse astudes?
Seda tegelikult ei olnudki, olin üsna teadlik, mis toimuma hakkab.
Aastakümneid tagasi aga ei mõelnud te mitte poliitika, vaesuse ja kinnisvara maha parseldavate vallaametnike peale, vaid hoopis näitlejaks saamisest.
Olin viieaastaneja oli üks selline hetk, kus mu õed Laida ja Evi mind millegipärast narrisid ja näitlejaks sõimasid. See oli nagu stoppkaader, mis minus talletus ja püsis muutumatuna aastaid. Olen kindel, et see oli kutsumus, ma ei oska seda teisiti seletada. Mul polnud selleks mingeid väliseid mõjutusi, sest Haapsalus nägi teatrit harva, mingit Hiina tsirkust vist käisime kord vaatamas.
Lavakunstikateedrisse sisseastumisel juhtus teiega üks tänaseks legendiks saanud lugu, kus Panso käsu peale prostituuti mängida hakkasite hoopis kuradi kombel ringi kargama.
Olin tookord nii närvis, et mul ei tulnud prostituudi tähendus isegi meelde ja nii ma «tõlkisingi» selle kuradiks. Lõpuks olin sellest sisseastumise kolmepäevasest maratonist nii endast väljas, et ma ei tahtnudki enam nii väga sisse saada. Viimasel päeval marssisin lihtsalt luba küsimata uksest välja.
Olid vanemad valikuga rahul?
Mu isa joonistas hästi ja ta lootis, et ka mina lähen kunstikooli. Ma ei tea, kui hästi või halvasti ma tegelikult joonistasin, kuid millegipärast hakati just minu käest nõudma oktoobripühadeks koolimaja seinale suurt Lenini portreed. Mis mul üle jäi joonistasingi!
Äärepealt oleks võinud aga juhtuda nii, et jagaksite praegugi spordisaalis õpilastele rivikäsklusi.
Tegelesin aastaid võimlemisega ja treener Endel Nelis arvas ikka, et ühel heal päeval lähen kindlasti õppima kehakultuuri. Mina aga olin oma näitlemise-unistuses nii kinni, et otsustasin trenni pooleli jätta. Nelis veenis mind kaks tundi staadioniväravas vihma käes, ja kirjeldas kujundlikult, kui koledaks ja paksuks ma lähen.
Lõpuks lavakasse jõudes oli see siis ikka see, mida olite otsinud?
Jah, kuid kooliaeg möödus siiski üksjagu kummaliselt. Kõige hullem oli hääleprobleem, mis tekkis pärast I kursuse suve. Käisin üliõpilasmalevas ja karjusin oma hääle ära.
Kelle peale?
Mitte kellegi peale röökisin rõõmust laulda: «Ja kui see laul meil korda läeb, eiiiiiiii
.» ja nii edasi. Tulemus oli see, et algul rääkisin sosinal ja lõpuks üldse mitte.
Kas te väljaviskamist ei kartnud?
Kartsin, ja kuidas veel! See oli just see aeg, kus paljud kursusel välja praagiti. Naljakas oli aga see, et minu kõige tulisem kaitsja oli lavakõne õppejõud Karl Ader.
Aga need hirmud ja ebalused kust need pärit on?
Ma ei ole kunagi mingi erilise enesekindlusega hiilanud, kuigi ma ei näe selle tunde tekkeks mingit põhjust meil oli väga tore kodu, olen olnud tegelikult kõiges, mida olen teinud, suhteliselt edukas, aga
see ebalev olek on minus siiski olemas. Kahtlen seesmiselt alati kaua, kuid samas on mul kusagil sügaval üks pidepunkt, millele toetun. See ebalemine on minus tegelikult pigem pinnakihis, pisiasjades.
On see teie teatritööd ka kuidagi mõjutanud?
Iga rolli juures. Olen korduvalt mõelnud teatrist lahkudagi: olen kehv, ei saa hakkama. Aga just eestlaslik jonn, miks ma siis niimoodi alla annan, kas ma siis kuidagi ei saa, see ongi mind hoidnud teatris ligi kolmkümmend aastat.
Esimene roll, mis paljudel teiega seoses meelde tuleb, on «Ukuaru» Minna. Kuidas Leida Laius teid sellesse rolli valis häält teil ju polnud?
Laius nägi mind lavastuses «Ema Courage», kus ma pidin hääle puudusel tumma tüdrukut mängima. Põristasin seal kogu hingest trummi, et kooli jääda. See oli hetk, kus mul oli oma tuleviku ees tegelikult kohutav hirm.
Esimene filmiroll teisel kursusel, kas närveerisite kõvasti?
Pabistasin ikka, ja kõik oma esietendused olen ma maha pabistanud. Ega seal filmis ka kõik nii väga libedalt ei läinud, sest mul polnud ju mingit kogemust.
Mis üldse on laval kõige hirmsam meelest läinud tekst?
On ikka juhtunud, et tekst läheb meelest, aga see pole minu jaoks küll see kõige suurem mure. Kõige raskem jääb ridade vahele, selle tabamine on aga oluline, et roll usutavaks mängida.
Milline roll on olnud kõige raskem?
Mõni roll, millega näed metsikut vaeva, ei pruugi hiljem samavõrd rahuldust pakkuda. Samas on rolle, mis on tulnud kergelt, kuid on hiljemgi nauditavad, reegleid tegelikult ei ole. Näiteks «Pisuhänna» Laura tuli kergelt ja naljaga. Kuigi see roll näib minust nii erinevat, on minus Laurat üsnagi palju.
Kas teatris on garderoob alles?
On küll.
Kui praegu keegi rolli pakuks, kas võtaksite vastu?
Muidugi, kuid ainult hea rolli. Mulle on toodud nüüdki tekstiraamatuid, et loe see on täpselt sinu roll. Aga mina olen ikka lasknud asjadel minna nii, nagu nad lähevad. Ma pole kunagi midagi ekstra rihtinud või planeerinud, ja võib-olla seepärast võtan ma ka elu mõõnaaegu suhteliselt rahulikult.
Pärast laste sündi olite kaua kodus ega naasnudki tegelikult enam täie jõuga teatrisse.
Olin kodus üle nelja aasta ja tõesti ka teatrist tervikuna eemal. Oleks võinud ju jätkata, aga äkki tajusin, et on tulnud uued ajad, uued inimesed ja lepingud. See oli aeg, mil kaotasin järjest mitmed oma lähedasemad sõbrad ja kolleegid
see oli kurb aeg.
UNICEFi etteotsa asumine oli seega üsna praktiline otsus?
Ei, selle eest ju palka ei makstud. See, kui mõjuvõimas see organisatsioon tegelikult on, sai mulle selgeks alles hiljem.
Ometi on kogu teie elu teatrist läbi imbunud: abikaasa Ago-Endrik Kerge on näitleja ja lavastaja, olete just tema telelavastustes teinud mitmed oma hiilgerollidest. Kuidas te kohtusite?
Kohtusime teatrikoolis, Kerge õppis lavastajaks. Teadsin teda, aga me ei teretanud, sest mul oli tema suhtes millegipärast tõrge. Kogu aeg käis tema ümber mingi möll, sest ta oli tüdrukute seas mingi eriline iidol küll lubas keegi tema pärast aknast alla hüpata, end ära tappa ja nii edasi. Mõtlesin siis, et mis ta siis nüüd ikka nii eriline on.
Ometi juhtus nii, et just sellest «eluvennast» sai teie abikaasa?
Minu eelarvamused hakkasid sulama, kui filmisime Leida Laiusega «Reigi õpetajat», milles Kerge samuti mängis. Siis vaatasingi, et polegi nii hull, ja sarmi tal muidugi oli.
Elus andsite Kerge sarmile alla, aga kas filmis on raske hoiduda parterisse armumast?
Mitte eriti. Kõige raskem ongi näitlejal armastuse mängimine et see oleks ehe ja usutav.
Kas surnut on lihtsam mängida? Kuidas selle kirstustseeniga õigupoolest lood olid?
Surnut pole üldse raske mängida mis viga silmad kinni lamada! Filmisime Haapsalu vana surnuaia kabelis «Kahe kodu ballaadi», kus mängisin revolutsionäär Maria Marmorit. Kirst oli kõrgel puki otsas ja ma ei pääsenud sinna muidu sisse, kui Kerge pidi mind tagant tõukama. Kuna sinna minek oli nii raske, sain sealt harva alla ja pidin minnes kõik vajalikud asjad kohe kaasa võtma.
Mustast filmimaterjalist on näha, kuidas kord suitsupilved kirstust pahvaki-pahvaki välja tulevad, siis jälle koolnugrimmiga Maria istukil vardaid klõbistab ja kaadri tagant kostab jutt: «Net, ona þivaja, ja þe videl!»
See kombekus ja näputööoskus - on need kodust pärit?
Muidugi, ema õpetas meid, sest ta oskas ise absoluutselt kõike ja tegi väga ilusat käsitööd. Isa tundis ehitust, puu-, metalli- ja köösneritööd ta ehitas majast kuni mahlapressini kõik ise. Meil olid ideaalsed vanemad ja ema on lausa emaduse etalon.
Kas abikaasaga olete oma laste kasvatamisel samuti ideaalselt üksmeelel, nagu seda olid teie vanemad?
Ei, üldsegi mitte, me oleme paljudes ajades väga erinevate arusaamadega. Kuid mida vanemaks saan, seda vähem vaidlen las igaüks elab, nagu õigeks peab.
Kahe loomeinimese kooselu on kindlasti tunduvalt keerulisem, ka lastele: sagedased sõidud, elu eri linnades, reþiimita töö. 27 aastat sellist mustlaselu kolme lapse kõrvalt on isegi suur saavutus.
Mis paneb teid elus edasi liikuma?
Impulsse edasiliikumiseks ja õppimiseks pakub elu igal sammul jätkuks vaid aega, aru ja jõudu seda kõike vastu võtta ja ellu viia.
Ago-Endrik Kerge,
abikaasa
Elle on inimesena väga rikkalik see tähendab laia diapasooniga, nii oma temperamendilt kui ka natuurilt. Minu arvates on tal üks väga hea omadus: ta oskab teiste inimestega arvestada. Kuid samas on ta väga sihikindel oma tahtmiste ja eesmärkide saavutamisel ja läbiviimisel. Muidugi on tal ka teine poolus, kuigi ma seda boheemluseks ei nimetaks see on pigem heas mõttes oskamatus olmeasjades orienteeruda ja nende asjadega arvestada. Tal on ka harjumus paljud asjad viimasele minutile jätta. Oleme teatris ja teles mitmeid töid koos teinud, kuid abikaasaga koos töötada on küllaltki raske. Sest olen temaga käitunud nii, nagu ma käitun kõikide teistega. Kuid kuna ma ei ole lavastajana just ingel, võin vahel halvasti öelda, ka oma abikaasale, kui ta on näitlejarollis.
Suundumust poliitikasse minna, aimasin ette, sest see tundus Elle puhul nii loomuliku sammuna.
Vilve Kalda,
kauaaegne perekonnasõber
Meie tutvus Ellega algas palju aastaid tagasi. Õigupoolest said esmalt tuttavaks meie abikaasad: Endrik Kerge oli Vanemuise teatris peanäitejuht, minu abikaasa Mart Raik samas direktor. Pean tunnistama, et minu jaoks oli see suhtlemine algul pisut keeruline, kuna Elle oli tuntud näitleja ning tema olekus on alati olnud mingit seletamatut suursugusust ja daamilikkust. Kord ühel perekondlikul reisil Soome läksime Ellega lõbustusparki veeatraktsioonile. Elle oli talle omasel moel väga elegantselt riides, seljas hele kleit, peal tumesinine jakk. Kui me lõpuks paadist läbimärgadena välja astusime, oli Elle heledast kleidist järel ainult mälestus, see oli üleni kirju. Puhkesime naerma ja tajusin, et ka tema on ju ainult inimene.
Tema poliitikasse astumine ei tulnud üllatusena, sest Elle töö UNICEFis oli teada, samuti oli teada tema tundlikkus ja hoolivus laste ja nõrgemate suhtes. Elle on kõigis oma töödes olnud äärmiselt põhjalik. Esimene mõte, mis mul aga temaga seostub, on see, et ta on väga hea inimene.