Kommentaar: Sõjatoetus – tänan! USA-le või terrorismile?

Eesti poolt ametliku heakskiidu saanud USA-Iraagi sõjaga on vähemalt kolm asja valesti. Esiteks pole Iraagis leitud seda, mis sai invasiooni ametlikuks motiiviks - Iraagi massihävitusrelvi. Ometigi oli nende relvade olemasolu ja Husseini valmisolek neid kasutada või terroristidele müüa see clear and present danger, mis ei lubanud rünnakuga nii kauagi viivitada, kuni ÜRO inspektorid need üles leiavad. Aga olgu, tühja sellest ametlikust motiivist! Tegelik põhjus oli ju terrorismiohu vähendamine.

USA ja Euroopa vastuluure spetsialistid väidavad, et ei ole. Kuigi al-Qaeda terroriorganisatsiooni põhistruktuurid peaksid olema tänaseks rivist välja löödud, tekib vihaste noorte, fanaatiliselt Lääne kultuuri vihkavate moslemite rühmitusi juurde rohkem kui kunagi varem. Need rühmitused pole al-Qaedaga otseselt seotud, need tekivad spontaanselt harimatu ja meeleheitliku reaktsioonina USA ja tema liitlaste sõjaka sissetungi vastu.

Kusjuures mida suurem on USA edu, seda vihasemad on need, kes ennast selle tagajärjel alandatud tunnevad. Kui sellise eelsoodumuse puhul keegi veel sõjakeerises kannatada saab või kui teda lihtsalt üks noor närviline USA sõdur dokumentide kontrolli ajaks põlvili kamandab, muutuvad ärritus ja alandatus kergelt fanaatiliseks vihkamiseks.

Siit jõuamegi kolmanda probleemi, terrorismivastase võitluse meetodite juurde. Bushi jaoks tähendasid terrorirünnakud sõja kuulutamist USA vastu. Vastavalt sellele visioonile otsustati ka, et terrorismiga hakatakse võitlema esmajoones sõjaväeliste operatsioonide abil. Mitmed militaareksperdid küll hoiatasid, et armeega terroristide vastu võidelda on sama nagu kuulipildujaga sääski hävitada - mõnele võib küll pihta saada, aga keemiline sääsetõrje annaks parema efekti ja tuleks odavam kasutada.

Nii Afganistani kui ka Iraagi kogemus on tõepoolest näidanud, et niikaua kuni hästirelvastatud sõjavägi tegeleb ühe riigi vallutamisega, on USA ja tema liitlaste armeed saatnud kiire edu. Aga kui asi jõuab terroristide kinnipüüdmiseni ja olukorra ohjeldamiseni, läheb tunduvalt raskemaks. Hoopis küsitav on USA ja tema liitlaste armee võime terrorismi potentsiaalse kasvulavaga võidelda. USA sõjaväe füüsilise jõu üleolek, mida on tõepoolest vaja olukorra kontrolli all hoidmiseks, tekitab samal ajal jõetut viha, millel pole kuhugi mujale suubuda kui järgmistesse terrorismiaktidesse.

Mida rohkem võideldakse, seda rohkem saab olema vaenlasi, kellega võidelda, ja seda enam on «õigustatud» võitluse jätkamine. Tsüklist väljatulemiseks pole vaja mitte sõjalist jõudu suurendada - see on kahemõtteliselt tulus, tootes üheaegselt nii julgeolekut kui ka terrorismi -, vaid aktsepteerida sõjalise jõu tulutust ja hakata tulemust andvaid vahendeid otsima.

Selle koha peal oleks siis ka õige ameeriklastele appi minna. Aga sõdurite Iraaki saatmine ja moraalne toetus messianistlikule militarismile jätab Eesti positsiooni terroristide ja ameeriklaste vahel ambivalentseks.

Tagasi üles