Paljassaare varjupaiga rajamine näitab lakmuspaberina, milline on era- ja avaliku huvi vahekord ühiskonna jaoks oluliste küsimuste lahendamisel.
Kodutute viimne kohtupäev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt Väljataga sõnastab 27. novembri Areenis ühe heaoluriigi aluspõhimõtte, mille kohaselt tohib riik võrdse kohtlemise printsiibist hälbida üksnes siis, kui see toob kasu kõige vähem kindlustatule.
«Parempoolne revolutsioon nii Ameerikas kui mujal ei taotle aga lihtsalt riigi rolli minimeerimist, vaid hoopis riigi ärakasutamist selleks, et jagada rikkust ümber jõukate kasuks,» kirjutab Väljataga.
Nii polegi imestada, et kohtu õnnistusel saab üks ärimees tallata jalge alla avaliku huvi. Võib-olla arvab keegi teisiti, kuid minu hinnangul tähendab koduta jäänud inimestele peavarju pakkumine avalikku huvi.
Tallinnas elab üle 390 000 inimese, kellest 30 000 perekonda on alalised üürivõlglased. Järjest kasvav üürivõlg tähendab perele väljatõstmist ja olelusvõitlust tänaval. Kahjuks on ka möödunud talvel Tallinna tänavatel surnuks külmunud 203 inimest pelgalt statistiline minevik, millel paljude jaoks tundub puuduvat tänapäevane sisu. Hoolimata kraadiklaasi näidust pole talve võimalik sooja peavarjuta üle elada.
Ärimehe huvid
Tänavu novembris otsustas Tallinna ringkonnakohus mitte tühistada halduskohtu varasemat määrust, millega lõpetati Paljassaare tee 35 asuva kodutute varjupaiga rajamiseks väljastatud ehitusloa kehtivus.
Selleks ajaks olid novembrikuised külmad Põhja-Tallinnas nõudnud juba kuue inimese elu. Käre talvepakane on aga alles ees.
Paljassaare kodutute varjupaiga rajamise kohtusse kaebamise taga seisab ärimees, kelle ainuke äriplaan näib algusest peale olevat Tallinnalt raha väljapressimine.
Suitsukatteks väidab ärimees, et varjupaiga rajamine kahjustab tema esindatava firma huve, mis sooviks varjupaiga läheduses oleva hoone ehitada ümber hotelliks.
Nimetatud hoone asub aadressil Paljassaare 39 ja oli nõukogude ajal meremeeste ajutine majutuspaik.
Kasutamata seisev hoone ei vasta elementaarsetele majutustingimustele. Alati on selle omanike huve esindanud keegi Andrus Braun-brück.
Alates hoone minekust erakätesse on selle omaniku ainsaks mureks olnud, kuidas ca 400 000 krooniga omandatud hoone linnale kaheksa miljoni krooni eest maha müüa.
Paljassaare 39 elavate inimeste käsi käis ühtviisi Akadeemia tee ühiselamute omaga - põhjendamatult suured üüriarved ning elanike ilma kütte, vee ja elektrita jätmine. Tallinn keeldus hoone ostmisest ning viis elanikud teisele pinnale.
Eraomanikul jäi hõlptulu saamata ning tekkisid võlad. Tondilossina tühjalt seisev hoone vahetas ametlikult omanikku ning Braunbrück asus oma eesmärke ellu viima maksuvabal Belize saarel registreeritud firma nimel.
Res Publica erakonda kuuluv Braunbrück leidis uue võimaluse tegutsemiseks, kui Tallinn otsustas rajada Paljassaarde kodutute varjupaiga. Kodutute varjupaikade ja öömajade rajamist nõuavad seadused ja see on ka linlaste inimlik tahe.
Linn on valmis
Hoolimata Braunbrücki erahuvist ja vastuväidetest on Paljassaare varjupaiga rajamiseks igati sobilik paik, kuhu on võimalik lisaks varjupaigale luua ilma koduta jäänud inimestele toimetuleku- ja töövõime taastamise keskus. Kodutud elaksid ja omandaksid tööharjumust piiratud alal.
See muudaks kõigi linlaste elu turvalisemaks, sest kodutud ei peaks enam peavarju otsima trepikodadest ja keldritest.
Tänaseni on kohtus võidutsenud õigus õigluse ees ning ligemale 2000 kodutut peab talve hakul pidama olelusvõitlust peavarju eest.
Siiski annavad jätkuvad kohtuvaidlused kodututele lootuse pääseda Tallinna tänavatel koerasurmast. Tallinn on kodututele varjupaiga pakkumiseks valmis.