Küsitlus: Kas Eesti ühiskond vajab uut arengumudelit, nagu väidetakse Eesti inimarengu aruandes 2003?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Saks
Riigikogu liige (Mõõdukad)
Ainuvõimalik vastus on: jah. Ei ole erilist põhjust mängida inimnäolise või kaastundliku kapitalismi siltidega. Eesti vajab sotsiaaldemokraatlikku arengumudelit.
See tähendab praegusega võrreldes palju solidaarsemat ühiskonnakorraldust. Sellised meetmed nagu äsja Riigikogus heaks kiidetud ebaõiglane vanemahüvitise süsteem solidaarsesse ühiskonda ei sobi. Riik peab lähtuma lihtsast põhimõttest: iga otsuse järel olgu võitjaid rohkem kui kaotajaid. Ei saa jätta kogu elukorraldust turujõudude hoolde. Riigil on siin oluline regulaatori roll.
Kõik see eeldab loomulikult väärtuste muutumist, MEIE-tunnet, mis vastandub tänasele isekusele ja troonile upitatud individualismile.
Alar Karis
EPMÜ rektor
Eesti on oma arengus läbi teinud muutused, mis on viinud riigi konkurentsivõimelisse majandusse. On selge, et taastatud elujõul ning suurel edul on olnud kõrge sotsiaalne hind. Sellest tulenevalt on tõenäoliselt vajalik siirdeühiskonna arenguloogikast tulenev turufundamentalism üle vaadata ning pöörduda inimnäolisema kapitalismi poole, mis seostaks majanduskasvu inimarenguga.
Vaesuse lihtsustatud võrdne ümberjaotamine viib meid sinna, kust me tulime, kuid teatav sotsiaalne õiglus ja solidaarsus peab olema tagatud, et vältida võõrandumist ühiskonnas. Arusaadavalt tuleb muret tunda Eesti demograafilise olukorra pärast, kuid veelgi olulisem on juba sündinud lastele inimväärse elu tagamine.
Jürgen Ligi
Riigikogu liige (Reformierakond)
Majandusliku vundamendi vastandamine inimlikule näole töötab hästi valimiskampaanias, kuid lõpeb fiaskoga praktilises valitsemises. Kui vastandamise võtab ette akadeemilisem persoon, võime ära tunda kolleegi sünni, kahjuks küll vastasleeri. Eesti ühiskond muutub sotsiaalsemaks lausa päevadega.
Kuid tänu ei võlgne me selle eest mitte ühelegi poliitkampaaniale, vaid majandusedule. See edu on vääramatu tõsiasi võrdluses saatusekaaslastega, ning toonud on selle uuendusmeelsed ja radikaalsed majanduspoliitilised valikud. Neist ei tohi taganeda. Inimnäolisus peab tähendama lahkust ligimese suhtes ja leppimatust vaesusega, mitte vastupidi. Heaolu kasv on võrdsustamisest inimlikum.
Ülo Kaevats
TTÜ professor
Jah, vajab. Senine turufundamentalistlik mudel, mis kujundas siirdeaja arengumustri, lagundab stabiilse arengu ajal väikese riigi jätkusuutlikkuse globaliseeruvas maailmas üsna kiiresti. Senise tee edu on ammendumas. Teadlased on seda Eesti eksistentsiaalset arengupööret konstruktiivselt analüüsinud strateegias «Säästev Eesti 21». Viimane hulbib kahe koalitsioonipartneri leiguse tõttu kusagil valitsuse ja Riigikogu vahel.
Fookuses on üleminek ühiskonda, kus haritud inimesed toodavad kõrge lisandväärtusega tooteid ja teenuseid. Muutuste sihtmärgiks on lõhestav väärtussüsteem, institutsioonikeskne õigusruum, senine ebaõiglane tulupoliitika, riigi asend ühiskonnas, teadmiste osa otsustamises ja tootmises.