N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Külluslik Pushkini-komplekt Lotmanitelt

Rein Veidemann
Külluslik Pushkini-komplekt Lotmanitelt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Iga rahva kirjanduskultuuri tugevus seisneb tema pidevas üle- ja järellugemisvõimes.

Mitte ainult uute teoste lisandumine - olgu need kunstiliselt kuitahes õnnestunud, aga sellegi määrab enamasti kontekst -, vaid klassikaks kujunenud või kanooniliseks kuulutatud tekstide juurde naasmine laseb meil tajuda kultuuri tervikuna ning avardab meie mõistmist.

Vene klassiku tagasitulek

Küllap pidas kirjastus Varrak just seda silmas, üllitades kaunis ja väärikalt hõbehallis kujunduses (kujundaja Andres Rõhu) kaheköitelise Pushkini-komplekti, millest esimene köide sisaldab Mihhail Lotmani (selles osas tiraažist, kus tiitellehel figureerib koostaja ja kommenteerija nimena Juri Lotman, tuleks parandus teha) koostatud, kommenteeritud ning järelsõnastatud Pushkini «Valitud luuletusi»; teine köide on aga kordustrükk 1986. aastal võrdlemisi ilmetus välimuses ilmunud - nüüd aga seda uhkem - Juri Lotmani monograafiast «Aleksander Pushkin» Piret Lotmani tõlkes.

Mõlema raamatu puhul tahaksin eraldi rõhutada nende lisasid. «Valitud luuletuste» lisad pakuvad võimaluse võrrelda Pushkini luule eestindusi keeleajaloolises perspektiivis ja jälgida eesti luuletõlke traditsiooni ning tõlkijate stiilitaju (Jakob Tamme ja Ants Orase Pushkin ühelt poolt ja teiselt poolt Betty Alveri, August Sanga, Kalju Kanguri ja Paul-Eerik Rummo Pushkin).

Oluline on ka see, et «Valitud luuletuste» köites tuuakse rööbiti ära nii algupärand kui tõlge, mis vene keele oskajale annab võimaluse topeldada oma elamust.

Juri Lotmani monograafiale on aga lisatud seni eesti keeles puudunud kaks sama autori Pushkini-käsitlust, «Mõtisklusi Pushkini loomingu arenguteest (1830)» ja «Täienduseks probleemile «Pushkin ja kristlus»».

Viimane kümnend eestikeelses kirjandusruumis on kulgenud peamiselt kolmel suunal: esiteks omakirjanduse plahvatuslik paisumine nii nimetuste poolest kui autoriti, teiseks Lääne mõttevaramu, tarbe- ja eluabi ning ilukirjanduse ja klassika intensiivne tõlkimine ning kolmandaks Välis-Eesti (resp paguluse) kirjanduskogemuse integreerumine eesti kirjandustervikusse.

Vene kirjandus - ja eriti vene klassika, mis ju tegelikult kujutab endast maailmakirjanduse lahutamatut osa - pidi leppima perifeersema positsiooniga. 1990ndate teisest poolest alates võib täheldada huvi tõusu nii vene kaasaja kirjanduskogemuse (postmodernismi) kui ka uusklassikute vastu.

Lotmanite teene on olnud selles, et nad on juhtinud eesti lugejat vene (kirjandus)kultuuri südamiku juurde, mille kandjaks Pushkin kahtlemata on.

Üldistus vene kultuurist

Juri Lotmani Pushkini-monograafia on ühtlasi üldistus vene 19. sajandi ühiskonna- ja kultuurielust, kirjutatud sellesama erudeeritud, leebe ja mõista püüdva köitvusega, mida võisid eesti televaatajad nautida Juri Lotmani vestluste näol Eesti televisioonis ja mille alusel on esimene köide ilmunud ka Kajar Pruuli tõlkes.

Samasugune isalt päritud sära ja sugestiivsus ilmestab ka Mihhail Lotmani Pushkini-järelsõna, milles leiab analüüsi ja kinnitamist Pushkin kui vene kirjanduskultuuri telg ning tema romantiku-põhiloomus.

Viidates Mihhail Gasparovile, määratleb Mihhail Lotman vene kultuuri kui Pushkini lugejaskonda, lisades, et samamoodi võiks eesti kultuuri määratleda Tammsaare lugejaskonnana.

Selles teravmeelses tähelepanekus on oma iva, aga ka intriig, sest sunnib edasi küsima, kas vene kultuuri identiteet sünnib läbi luule ja romantismi ning eesti kultuur läbi eepilisuse ja sünteesiva realismi (mida «Tõde ja õigus» meetodina kannab).

Võib-olla ongi nii. Ent nii Mihhail Lotmani järelsõna kui ka tema Pushkini valikut lugedes avastasin taas kord, et iga tekst juhib ühtlasi selle kirjutajat ja lugejat «teelahkme» juurde, kui siinkohal laenata Juri Lotmani imeilusat mõtet tema Pushkini-raamatu lõpuleheküljelt.

Ehk teisisõnu: Pushkini-müüt vene kultuuris, selle elavus läbi eestinduste valgustab meie kirjanduses aset leidnud valikuid ning muudab ajaloo pöördumatuse läbipaistvaks ja tähenduslikuks.

Raamat

Juri Lotman

«Aleksander Pushkin»

Tõlkinud Piret Lotman

Varrak, 2003 332 lk

Tagasi üles