Regina Meri alustab taas otsast

Regina Meri Foto: Postimees.ee

Eesti esimese presidendi Lennart Meri esimene abikaasa ja tema poegade ema Regina Meri on aastakümneid laiema avalikkuse eest varjul olnud. Üheks põhjuseks kindlasti asjaolu, et pärast sünnimaalt lahkumist elas Regina kaugel ookeani taga.

Mõne aja eest jõudis Regina Meri taas Eestisse. Meeletu igatsus poegade järele kiskus Kanadas paika loksunud rahulikust elujõest kohalikesse kärestikesse.
Reginat lähemalt tundvad inimesed kinnitavad nagu ühest suust – Lennarti hall vari ta küll pole. Tegemist on vähemasti sama värvika ja tugeva isiksusega.

Regina Meri elu näitab kujukalt, et suuri väljakutseid ei järgita vaid 25-aastaselt, ja et kunagi pole õigupoolest hilja uuesti alustada. Kui väga tahta. Regina tahtis, soovides viimaks olla täiesti tema ise. Ja sai hakkama.
Regina Meri vastupanu murdmiseks intervjuu saamisel kulus rohkem kui aasta. Ülimalt delikaatse inimesena eelistab ta selles võimalikult vähe rääkida oma ikooniks muutunud eksabikaasast. Elus on ju palju tähtsamaid asju. Hingerahu näiteks.

Mis on teid elus kõige enam raputanud?
Neli asja. Lennartiga abiellumine 21-aastaselt. 29 aastat hiljem võtsin nagist oma soni ja lahkusin. Järgmine murrang oli uue elu alustamine Kanadas.
Ja siis 15 aastat hiljem, nagu Dumas’l, taas kodumaale tagasi. Aamen.

Miks te üldse Eestist lahkusite?
Aususest enda vastu. Tahtsin olla täiesti mina ise. Esitasin endale tohutu väljakutse.

Miks?
Rohkem ma ei pea vajalikuks sellest rääkida.

Kaua te Kanadas olite?
15 aastat.

Algus võis raske olla, te polnud ju enam mingi plika?
Kanadasse jõudes olin absoluutses nullseisus. Sealt sai ainult ülespoole liikuda. Ja ma liikusin.
Arvan, et tegin head tööd. Minu töö oli minu tugevus. Ja taskus oli mul tarkade kivi.

Mis kivi ?
Muidugi Larseni «Tarkade kivi». See kivi on kilomeetripost maantee ääres.

Mis posti te silmas peate?
Järgmist. Tuleb minna aina edasi, see on üha muutumatult järgmine. Ja ma läksin.

Kuidas paistab Eesti Kanadast vaadates?
Kanada ja Eesti on nagu jõgi ja kärestik. Kanada – lõpmatult avar, korras, puhas, inimsõbralik.
Eesti seevastu on kiirustav, rahutu, ärev, kuid see on ka arusaadav, teha on ju tohutult palju. Kaotatud aeg on tarvis tasa teha.

Mõni eriti silmatorkav erinevus?
Tervishoid. Kanadas on kõik paigas, ka ennetav pool. Tundub, nagu läheks kõik lepase reega. Pensionäride eest hoolitseb riik väga hästi.

Miks otsustasite rahulikult voolavast jõest tagasi kärestikku astuda?
Peamine põhjus oli väljakannatamatu igatsus poegade järele. See igatsus oli nagu hiina piin, kus vesi tilkhaaval sulle pähe kukub. Ka kodumaa pärast. Kus süda, seal kodu. Kõlab banaanselt, aga Eestis ringi sõites tunnen isegi läbi autopõranda kodupinda jalge all.

Kuidas te tutvusite kirjanik Margaret Atwoodiga?
Ta oli Kanadas mu patsient. Margaret tajus minu ergast huvi kirjanduse vastu, millegipärast leidsime ühise keele. Raamatud ei saa asendada elu, aga nad puudutavad su seesmist olemust, kuhu miski muu ei ulatu. Nagu ka muusika, aga siiski kuidagi teisiti. Ma ei oska öelda, kuidas.

Milline on Atwood inimesena?
Väga inimlik, väga sügav, väga erudeeritud, samas väga lihtne. Mõtlen dalai-laama lihtsust. Vestlused Margaretiga olid äärmiselt õpetlikud. Me rääkisime elust, poliitikast, kirjandusest. Ta kirjeldas elu, sündmusi ja olemusi mulle ootamatust vaatenurgast.
Kunagi märkas Margaret mu laual Deepak Chopra raamatut. Olin selle äsja ostnud. Margaret ütles: «Kuule, Gina, kui Chopra sind tunneks, ütleks ta sulle, sul ei tarvitse seda lugeda. See kõik on sinus juba olemas.»
Kuigi mul oli seda raske uskuda, muutis see mind enesekindlamaks ja lootusrikkamaks. Viisin Chopra poodi tagasi.

Millal Margaret teile külla tuleb?
Küll ta tuleb.

Kelleks tahtsite plikana saada?
Tahtsin saada arstiks. Alati, kui juhtusin nägema valges kitlis inimesi, vaatasin neid pärani silmi, suure imetluse ja aukartusega. Aga päris lapsena tahtsin saada – usu või ära usu – viikingiks. Tahtsin viikingite laeva ninas seistes mööda meresid kihutada.
Ja tingimata pidid mu väga pikad heledad juuksed tuules lehvima. Väga selge pilt sellest on mul seni silme ees.

Kust selline viikingihuvi?
Võib-olla olin viiking kunagi kauges minevikus. Tean vaid seda, et mulle meeldib väga ookean, meri, üldse vesi ja laevad. Ja kalad. Kõik mu lähemad sõbrad teavad seda. Nad kutsuvad mind kalahulluks.
Lõpuks õppisitegi arstiks?
Tegelen dermatoloogiaga, peamiselt elektrodermakirurgiaga. See on healoomuliste kasvajate eemaldamine nahalt. Tegin sama tööd varem ka Tallinna Plastilise Kirurgia Kliinikus.

Millal jõudis teie ellu kapitalism?
1985 või 1986. Olin esimene, kes arstina sai loa erapraksiseks. Mäletan, kuidas riidehoidjatädi Erna tuli mu kabinetti ja ütles: doktor Meri, väljas on nagu laulupidu.

Aga praegu?
Nagu vaikses metsas jalutamine. Mu vanad patsiendid ilmselt ei tea, et ma olen tagasi.

Tunnete te millestki puudust?
Et päev oleks tegemisi täis. Eestisse tulekuni nii ka oli. Õhtul olin, nagu ütleb soomlane, «väsynuyt, mutta onnellinen». Ei jaksanud enne magamajäämist voodis tundide kaupa lugeda, nii et kael kange nagu siin.

Teie ja muusika?
Kui olin viieaastane plika, tiris ema mu käekõrval klaveritundi. Lapsele see ei meeldinud, aga mis mul ikka muud üle jäi, kui ema sõna kuulata ja iga päev harjutada.  Klaveriõpetaja preili Dietrich Vallikraavi tänavast innustas mind Tartu kõrgemas muusikakoolis edasi õppima. Õppisin Selma Kaudre klaveriklassis. Muusikakooli lõpetamine jäi kolm kuud enne riigieksameid pooleli. Arstiteaduskonna esimesel kursusel ei jäänud päevas
3-4 tundi klaveri harjutamiseks lihtsalt aega.
Ja kaheksa aastat klaveriõpinguid oli nagu mahavisatud aeg?
Mis sa nüüd! Muusika saadab mind kogu elu.

Mis teid muusikas köidab?
Muusika on minu jaoks võimas hoob. Kõikidest kunstiliikidest puudutab muusika mind kõige vahetumalt. Armastan klassikalist muusikat, eriti Mozartit ja Bachi. Kuid  veel rohkem jõuab minuni kaasaegne muusika. Kõige lähedasem on Pärdi looming, tunnetan selles oma hinge peaaegu et valuläveni. Ka Tüür meeldib mulle väga.

Sport pole teile samuti võõras?
Keskkoolis olin kõva sporditüdruk. Kergejõustik, suusatamine, uisutamine, tennis. Mitte niisama, vaid igasugustel võistlustel ja olümpiaadidel. Olin väga vastupidav, ime küll, iga päev kodust kooli ja tagasi, pärast uuesti muusikakooli. Iga päev marssisin maha vähemalt 10 kilomeetrit. Ikka kiirel käigul. 60 ja 100 meetri sprindis pole ma kunagi teiseks jäänud.
Hiljem jäi üksnes tennis, jõudsin Kalevi koondvõistkonda. Tõsi, ma ei olnud seal kaua, sest abiellusin. Ka Torontos mängisin vähemalt korra nädalas. Nüüd harrastan tennist vaid tugitoolis istudes Eurospordi kaudu. Olen sõltlane. Tõeliselt põneva mängu juurest on mind võimatu ära meelitada.

Kas inimene peaks päevikut pidama?
Ei peaks, kuigi võiks. Tuleks ainult endale selgeks teha, kas sa kirjutad seda tõepoolest endale või et ka mõned teised silmad saavad seda kunagi lugeda. Kui elu oleks ainult läbi roosiaia kõndimine, võiks kogu selle hosianna kirja panna. Öeldakse, ei ole head ilma halvata ega halba ilma heata. Paned tänase suure prohmaka või mure kirja, hiljem selgub, et see polnud üldse seda ahastust väärt. See võib kedagi riivata või haavata. Päevik võib olla ohtlik sütik.

Peate te päevikut?
Olen seda teinud alates 1960. aastast. Praegu on seda tore lugeda. Perekonnaelu, laste sünd ja kasvamine. Väga palju olen kirja pannud oma tähelepanekuid raamatutest, inimestest, loodusest, teatrist. Kui hästi või halvasti, on iseasi. Kanadast alates olen järjest vähem kirjutanud. Olen endast just nagu väsinud. Mu elu oli sihitud eesmärgile ennast taas üles töötada ja päevikule ei jäänud aega ega energiat.

Mis on elus tähtis?
Perekond. Armastus. Vabadus. Sõltumatus. Südamerahu. Inimene on tähtis. Inimene on kõige mõõt. Lotmani kultuurisemiootika keskseid ideid on TEISE INIMESE TÄHTSUS. Igaüks on keegi.
Mulle on alati meeldinud, kui inimene arvestab teisega. Inimlik headus on mind alati südamepõhjani liigutanud. Ülekohtused ja ebaõiglased inimesed on mulle täiesti vastuvõetamatud.
Samal ajal on mulle tähtis, et ma kedagi ei haavaks. Juhtun seda tegema, kannatan ise samavõrd või rohkemgi. Tähtis on olla rahus iseendaga. Mitte otsida rahutult midagi, tahta midagi ja siis olla meeleheitel, kui sa seda ei saa.

Olete te rahus iseendaga?
Ma mõistan iseennast enam-vähem. Kuid ma vaidlen endaga pidevalt. Järelikult ei ole. Ma treenin ennast: võta asju vastu nii, nagu nad praegusel hetkel on, ole rahul! Mõnikord lahenevad olukorrad iseenesest, elu hoolitseb ise selle eest.

On teil mõnikord igav?
Ma poleks aus, kui väidaksin, et mul ei ole kunagi igav. Igavus võib matta mind enda alla nagu laviin. Aga põhjuseks on see, et olen laisk olnud, ilma igasuguse energiata, pole viitsinud midagi alustada. Minul käib see nii, et tuleb alustada sellega, mida peab tegema. Siis hakkab asi minema, sest energia toodab energiat. Kui inimene on tööga väga hõivatud, ei jää tal aega igavust tunda.

Teate te, mis asi on üksindus?
Inimene on alati üksi, ja mitte iial – üksi. Seda ütles Remarque. Ma ei ole kunagi üksi, kui ma olen oma poegadega. Üksi olla pole alati lõbus, sest alati pole sa ju vormis.  Kõige hullem on, kui korrutad mingit rasket mõtet, muudkui nämmutad, sööd selle endale sisse. Ja see mõte keerab su nii ära, et kas või nuta.

Aga sõprus?
Sõprus võib olla nii innustav kui ka väsitav. Igatahes kahe otsaga asi. Sa pead ühtaegu nii andma kui võtma. Sõprus nõuab aega. Kõige toredam on, kui leiad sõbra, kelle listi peal sa oled esimesel kohal ja temagi on esimesel kohal sinu juures. Juhtub nii, et kohtad enda jaoks huvitavat inimest. Nii nagu võtad uue raamatu kätte ja avad esimese lehekülje ega raatsi seda enne lõpuni lugemist kõrvale panna. Teisest raamatust tüdid varsti ja sokutad ta riiulile tagasi.

Millega te nüüd taas Eestis olles oma päevi sisustate?
Kui on tööd, siis töötan. See on mu kõige olulisem tegevus. Elan südalinnas. Lähedal on Estonia, kontserdisaal, kunstinäitused, vanalinn. Näen tihti lapsi, kohtan sõpru, naudin eestikeelset TV-d. Kahjuks on siin vähe häid filme. Vaatan uudiseid, plõksutan CNNi, BBC Newsi, Euronewsi kanalite vahel.
Õhtul algab tundidepikkune lugemise aeg, vahel nii kaua, et kael kange. Mõlema jalaga peab tänases päevas olema. Ükskõik, kuidas see päev ka välja ei näeks. Kui üks jalg on tänases, teine aga homses – veel halvem kui eilses – siis on tänane päev pissed off (ee. k untsu läinud). Nii et püüan püüda päeva, mõtlen, et iga hetk, mida läbi elan, on minu oma. Täiesti minu oma.

Olete te õppinud rohkem enda või teiste vigadest?
Rohkem ikka enda omadest. Me kõik eksime, kes varem, kes hiljem. Inimene, kes kunagi ühtki viga ei tee, ei tee üldse midagi. Kahjuks ei ole elus hoiatavaid lippe väljas. Ära tee seda või toda. Ma ikka otsin neid, kuid ei näe neid kunagi.
Siiski, suvel nägin Viimsi rannas punast lippu. Viimaks ometi! Läksin ja küsisin  rannavalve käest, mida see tähendab. Ta ütles, punane lipp tähendab, et ärge vette minge. Vesi on liiga külm. Võite krambi saada.
Üldiselt püüan selle poole, et endale oma vead andeks anda, sest tollel hetkel tegutsesin ma ju oma parima äranägemise järgi.

Olete kahetseja tüüp?
Kalduvus mul selleks vist on. Tasapisi olen endale selgeks teinud, et elu üks saladusi on mitte kahetseda. Kui läheb hästi, on suurepärane, kui halvasti, on see õppetunniks. Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas, sest midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik ju pühakud.
On olnud aegu, kus ma olen mõelnud, et oleks hea, kui oleks keegi, kes kaitseks mind mu enese eest. Aga minust läbi murda ei ole eriti kerge, kahjuks. Kuigi võimalik.
Kumb teile rohkem meeldib, sisu või väline sära?
Muidugi sisu. Ja tuum ja kõik see, mis seal tuuma sees veel on. Väline sära on kest. Tsütoloogina olen mikroskoobiga töötanud. Kestal on oma tähtsus. Seega, miks mitte ka veidi välist sära. Õiges ja parajas annuses.
Naudin, kui inimesed on pidulikult riietatud. Tunnen mõnda inimest, kelle hing ja vaim särab näos. Hiiglama ilus! Aga mõnikord ei paista sisu välja. Kas liiga palju  välist sära või on riided liiga kallid?

Olete te viimasel ajal muutunud?
Möödunud aastal Torontos ütles noor ja pisut sarkastiline jurist ühel peol: «No sina ka ei muutu üldse!» Vastasin talle: «Muidugi muutun, ainult paremaks.» Ta võib-olla lootis, et ütlen, et oh, mis sa nüüd, ikka vanemaks ja kortsulisemaks.
Vanuse mõõtmiseks on kolm meetodit. Kronoloogiline iga – s.t kui vana sa kalendri järgi oled. Bioloogiline – kui vana on su keha. Ja kolmandaks psühholoogiline – kui vanana sa ennast ise tunned. Psühholoogilisel vanusel ei ole mingeid piire. Ja see võib muutuda lausa sekundi vältel. Pean seda viimast kõige olulisemaks. Seda saab ise muuta, kui muidugi tahad. Keegi ütles hiljuti, et püsida saab vaid see, mis kogu aeg muutub. See, mis enam ei muutu, on omadega läbi. Kunagi ei tohiks unustada – ükskõik kui vana sa oled –, kuidas naerda.