Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/02/12984157t1h1e2d.jpg)
Raha, mis paigutatakse imikute ja väikelaste taastusravisse, lubab hiljem kokku hoida suuri summasid sotsiaalabi pakettides, kinnitab Adik Levin.
Nüüdisaegse laste taastusravi üheks tähtsamaks eesmärgiks on osaliselt või täielikult kaotatud funktsioonide kompenseerimine või taastamine. Eesmärgiks on ju kindlustada edaspidine toimetulek igapäevaelus. Mida varem kompleksset ravi alustatakse ja mida kvaliteetsem see on, seda positiivsem on tulemus ning seda parem lapse elukvaliteet tulevikus. Ja tegemist on meeskonnatööga.
Raha, mis on õigustatult paigutatud imikute ja väikelaste ravisse, lubab hiljem kokku hoida suuri summasid sotsiaalabi pakettides.
Eetiline probleem
Taastusravi vajavate laste hulk on üldiselt mõõdetav, kuna aastatega on välja kujunenud nn riskilaste grupp. Nende laste hulk sõltub loomulikult meie nüüdisaegsest sünniabist ja see on liikunud aastast aastasse igati positiivses suunas.
Oleme jõudnud tasemeni, kus alla kilosena sündinud lapse elulemus on osutunud heaks, ja ka siin oleme me järele jõudmas Põhjamaadele. Need lapsed on aga kontingent, kellele õigeaegne kvaliteetne taastusravi annab hiljem väga hea väljundi. Selliseid näiteid on meil juba küllaga.
Muidugi võib ju öelda, et miks te neid ravite, et meie ühiskonnal pole neid «kangelastegusid» vaja. Selline lähenemine on väär, ohtlik ja lühinägelik. See on sügavalt eetiline probleem, millega puutuvad kokku kõik tänapäeva tsiviliseeritud riigid.
Neis riikides lähtutakse sellest, et elu on püha, ja sellistele lastele osutatakse kvaliteetset abi mitte ainult elu esimestel tundidel ja päevadel, vaid ka hiljem. Ühe komponendina kuulub siia kompleksne taastusravi. Suure rühma imikutest moodustavad veel lapsed, kes vajavad statsionaarset taastusravi probleemide tõttu esmatasandi arsti- ja muu meditsiinilise abi kättesaadavuses. Kahjuks aga on haigekassa suhtumine imikute taastusravisse vägagi lühinägelik. Üldsusele püütakse selgeks teha, et taastusravi on teise- või kolmandajärguline.
Me kõneleme sellest, kuidas aidata lapsi jalgele, anda neil võimalus elada täisväärtuslikku elu. Praktiline elu on aga selline, et raske puudega laps, keda tõesti võib aidata, on haigekassa poolt nimistus, kus talle on ette nähtud kaks massaaikuuri poole aasta jooksul! Paljud protseduurid on limiteeritud, mõne protseduuri hind on aga naeruväärne. Näiteks füsioterapeudi 30-minutilise töö on haigekassa hinnanud 17 krooni vääriliseks.
Lühinägelik suhtumine
Ent füsioterapeut on multidistsiplinaarse taastusravi meeskonna üks juhtfiguure, ta on lõpetanud ülikooli, saanud pärast seda koolitust erinevates riikides ning haigekassa hinnakirjas ei leidu isegi tema tööd kajastavat õiget nimetust. Selle väga väärtusliku spetsialisti töö nimetus on «individuaalne ravikehakultuur». Seda terminoloogiat kasutati 15-20 aastat tagasi! Praegu on aga elu edasi läinud, seisma on jäänud ainult hinnakirjas olev teenuse hind ja terminoloogia.
Juba mitme aasta jooksul oleme püüdnud teha ettepanekuid eeltoodud teenuse hinna muutmiseks. Elu on näidanud, et konsultatsiooniks - uuring, hindamine, nõustamine, abivahendite muretsemine ja kohandamine - ei kulu mitte 30, vaid 50-60 minutit.
Päevase tööga tooks selline kõrgharidusega spetsialist sisse 150-170 krooni. Haigekassal soovitaksime teha arvutused, kuidas saab üks haigla end sellise spetsialisti olemasolul ära majandada. Ja kujutage ette selle kõrgharidusega spetsialisti enesetunnet, kui tema tööd on meie ühiskonnas nõnda väärtustatud!
22. oktoobril tuli meie järjekordsele sellekohasele taotlusele haigekassalt negatiivne vastus.
Selles oli kirjas, et tänavu mõjutas Eesti haigekassa tervishoiuteenuste muutmise võimalusi muu hulgas oluliselt sotsiaalministeeriumi poolt esitatud tervishoiupoliitika prioriteetide elluviimine.
Siit on selgelt näha, et laste taastusravi ei ole Eesti Vabariigis prioriteedina fikseeritud. Kahju, kuna see kõik pidurdab meie edasiliikumist.
Veel üks probleem
Praegustes oludes on haigla koht, kus korvatakse hädavajalikud kulutused imikute taastusravi protsesside korraldamisel ja elluviimisel teiste erialade teenuste arvel. Meil on jõutud selleni, et ülikoolis valmistatakse ette kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste.
Haiglad on oma taastusravisüsteemid ümber korraldanud, kaasates multidistsiplinaarsetesse meeskondadesse kõiki vajalikke spetsialiste. Süsteem on seega olemas ja töötab, jalgu on jäänud haigekassa, kus siiani ei ole väärtustatud seda suurt tööd, mida teevad imikute taastusravi meeskonnad.
Siit koorub välja aga veel üks tõsine probleem. Kirja vastuse saime selle aasta oktoobrikuus, ajal, mil valitsus kordas kõigil tasanditel, et lapsed on meie riigis prioriteet. Kas kolmekordne vanemapalk ongi ainuke prioriteet, mida valitsuse moodustanud kolm R-i on aktsepteerinud
Tuletaks lugupeetavatele poliitikutele meelde, et laste taastusravis on toimunud areng tänu spetsialistide ja haiglate juhtide entusiasmile ja paljude teiste haiglatöötajate humanitaarabile, kes oma palga arvelt on säilitanud selle teenuse meie lastele.
Kui sotsiaalministeerium ei pea imikute taastusravi prioriteetseks ega rahasta seda küllaldasel määral, siis kutsun poliitikuid tegema annetusi imikute taastusravi ellujäämiseks, nagu seda praegu teevad haiglate töötajad.