Kreutzwaldi uue eepose katse osutus tõlkeliseks muganduseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Taasavaldatud «Lembitu» koos sedasama teost käsitlevate artiklitega toob tänase lugeja ette Kreutzwaldi kõige problemaatilisema ja mõistatuslikuma saavutuse.

Lauluisa vanaduses kirja pandud «Lembitu» on 1885. aastal trükitud, kuid 1927 tõlkemuganduseks osutunud eeposekatse. Selle kirjanduslik käekäik vääriks põnevusromaani.

Kreutzwald tegeles oma elu lõpukümnendil suure saladuskatte all uue eesti eepose loomisega.

Paar aastat pärast tema surma käsikiri avaldati. Ehkki «Lembitu» ei tundu ühtlase, lõpuniviidud kunstitööna, hinnati seda järgneva 40 aasta jooksul siiski kui mõttesügavat suurteost.

Koolipoisi avastus

Kuid 29. ja 30. märtsil 1927 tegi 18-aastane Tartu koolipoiss Ado Säärits Postimehes teatavaks oma avastuse: «Lembitu» pole algupärane teos, vaid eestipärastatud tõlge saksa-shveitsi kirjaniku Joseph Viktor Widmanni eeposest «Buddha» (1869).

Hiljem arvutas Säärits välja isegi täpsed protsendid: puhtal kujul Kreutzwaldi enda salme on «Lembitus» vaid 11,57%, ülejäänu on rohkem või vähem tõlge.

Kreutzwaldi nüüdsel juubeliaastal ilmunud kogumikust moodustab «Lembitu» enda tekst vaid neljandiku, ülejäänud ruum on antud teose omaaegsetele käsitlustele.

Sellega on küll unustusest välja toodud ulatuslik ja huvitav kirjanduslooline materjal, kuid tänasele lugejale jäävad ometi mitmed küsimused õhku rippuma.

Raamatusse lisatud valikbibliograafiast näeme, et pärast Sääritsa avastust on «Lembitut» kolmveerand sajandi kestel ümbritsenud ebalev vaikimine. Vaid Endel Nirk on üritanud diplomaatiliselt Kreutzwaldi au kaitsta.

Eeposekirjutaja juubeli aastal ilmunud kogumiku koostaja Urmas Sutrop näib järelsõnas olevat seisukohal, et mis on lubamatu härjale, on siiski lubatud Jupiterile.

Ometi on Säärits veenvalt näidanud sedagi, et Kreutzwald ise pani omaenese tekstide analoogilist - autorile viitamata - ärakasutamist vägagi pahaks (lk 433-436).

Ent olgem suuremeelsed ja rõõmustagem vähemasti selle üle, et kogu probleemistik on uuesti valguse kätte toodud.

Esitatud küllusliku materjali põhjal on lugejal täiesti võimalik kujundada isiklik suhtumine asjasse. Mis aga ehk veel tähtsamgi - püüda «Lembitust» tabada Kreutzwaldi sõnumit.

Kreutzwaldi sõnum

Paistab küll, et pealkirjad «Lembitu» ja «Buddha» on varasemaid käsitlejaid kõvasti eksitanud. Kreutzwaldi peategelane - kui pooltõlke puhul tohib nii öelda - sisaldab küll intrigeerivaid algeid ühelt ja teiselt, ent pole oma põhiloomult ju kumbki neist.

Ta on rohkem vaba fantaasia vili ning just sellisena tänapäevane, omapärane, sügavate hamletlike kahtluste ja süümepiinadega isiksus, kes tunneb igal sammul loomupärast vastumeelsust igasuguse vägivalla ja verevalamise vastu.

Samas püütakse teda lausa vahetpidamata üha uutesse tapatalgutesse meelitada ja sisse mässida, nii et ainsaks pääseteeks jääb põgenemine, erakusaatus.

Vaatamata vananenud keelevormidele ja kohatisele raskepärasusele tasub «Lembitusse» süveneda just ebatraditsioonilise, oma ajast kaugel ees oleva peategelase pärast.

Niisuguse peategelase intensiivsed maailmavaatelised otsingud on paiguti õige kaasahaaravad. Ja nii jõuab Kreutzwaldi vägivallavastane sõnum ka 21. sajandi lugejani.

«Lembitu. Kreutzwaldi usulis-filosoofiline maailmavaade. Friedrich Reinhold Kreutzwald 200».

Koostanud Urmas Sutrop.

Kujundanud Mari Kaljuste,

trükkinud AS Pakett.

Eesti Keele Instituut, 2003. 541 lk.

    Tagasi üles