Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Julgest ja targast rehepapist salakavala «rehepapluseni»

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Rein Veidemann
Copy

Kui Andrus Kivirähkilt ilmus 2000. aastal «Rehepapp», siis nimetati seda «rahvausundi illustreeritud lühikursuseks». Et lugu ületab pelga illustratsiooni piirid, seda taibati kohe, kui lisati, et eestlastele valmistab Kivirähk kindla peale äratundmisrõõmu.

Kui aasta pärast raamatu ilmumist võimendus teos teatrilaval ning raamatust ilmus ka kordustrükk, oli selge, et Kivirähk oli aktualiseerinud eesti omamüüdis teatud arhetüüpi, mis omandas kohe seejärel ka üldmõiste - «rehepapluse» kuju. Aga nagu üldmõistete puhul ikka, muutuvad nad kõige erinevamate tõlgenduste objektiks.

Küsimuseks kujunes suhtumine «rehepaplusse». Ilmselt oli neid, kes olid valmis kirjanikule ette heitma, et eestlasi varganägude, petiste ja kavaldajatena näidates irvitab ta tõsi-eestluse üle ning solvab rahvusteadvust, kuigi, nagu oma arvustuses oli osutanud Hasso Krull, ongi eesti inimese jaoks omand rahvusliku elutunde küsimus ja seega tuleks ümber hinnata ka elutunde ideoloogiline alus ise.

Uus rahvuskangelane?

Maalehele antud intervjuus vaidles Kivirähk teda blasfeemias kahtlustajatega, väites, et seni kehtinud rahvuslik müüt äärmises viletsuses ja mõisa saapatalla all vaevelnud orjakesest polevat sugugi parem.

«Arvan, et «Rehepapis» kujutatud eestlased peaksid meie eneseteadvusele hoopis positiivselt mõjuma /---/ Nad on hoogsad, ettevõtlikud ja kavalad - mida enamat saabki nõuda ühelt väikerahvalt, kellel puudub lihtsalt see mass, mida on vaja kangelastegudeks.»

Kivirähki kolleegi, luuletaja Contra meelest väärivad eestlased paremat rahvuskangelast kui Kalevipoeg ja «Kivirähk kinkiski meile Rehepapi, kes tuleb igast olukorrast välja kavalusega».

Siinkohal ongi sobiv koht osutada, et Kivirähk sai seesuguse kingituse teha üksnes seetõttu, et rehepapp oli juba mütologeemina olemas. Taust, millele Kivirähk aga rehepapi asetas, võimendas selles tegelases jooni (varastamise õigustus, omakasuhuvi), mis avasid värava «rehepapluse» negatiivseks tõlgenduseks.

Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsetes» juttudes on lugu «Julge rehepapp», mis esitab rehepappi tegelasena, «kellele julguse poolest teist temasarnast meest ei olnud kõrva seada». Rehepapi julguse prooviks pakutakse talle ülesannet vana lossi varemete alt varandus välja võtta.

Vanapaganaga sina peal

Kõigepealt leiabki rehepapp sealt eest kirstu vanamehega, kelle ta kördisöötmisega ellu äratab ja kes ta seejärel rahahunnikute juurde juhatab. Rehepapp ilmutab raha lugemisel nutikust, millest vanamehel oma varandust valvates puudu oli tulnud.

Ikka oli tal raha erinevatesse hunnikutesse lugemisel üks münt üle jäänud, millega ta polevat midagi peale osanud hakata, mille aga julge rehepapp lihtsalt pooleks raiub.

Rehepapp pääseb maa peale tagasi, jagab rahahunnikud vaeste valdade ja inimeste vahel, jätab aga ühe osa endalegi ning läheb järelejäänud varandusega kaugele maale elama. Kreutzwaldi loos võib eristada mitut motiivi, mida võiks kokku võtta «rehepaplusena»: julgus, ettevõtlikkus, nutikus, õigluse taotlus, aga ka enese heaolu eest hoolitsemine.

August Annist on oma monograafias Kreutzwaldi muinasjuttude algupärast ja kunstilisest laadist osutanud, et Kreutzwald kasutab oma muinasjutus nn «Hirmuotsija» muinasjututüüpi, (Aarne-Thompsoni klassifikatsioonis AT 326). Rehepappi samastatakse siin Kaval-Antsuga.

Rehepappidel arvati olevat lähemaid suhteid vaimude maailmaga ja hiljem nende ühisesindaja kuradiga. Kurat ise oli rahvapärimuses kaotanud «suure osa oma «kristlikust» kohutavusest ja esineb enamasti pigem pisut lollaka vanapaganana».

Vanapaganaga oli aga talupoegadel ja nende n-ö vaimsel liidril rehepapil rohkesti ühishuvisid, sest arvati, et vanapaganat saab rakendada mõisasakste karistamiseks.

Vanapagana seotus vaimude ilmaga annab rehepapi-mütologeemile täiendava mõõtme. Kõigepealt võiksime rehepapis endas näha maagilist võimet omavat isikut, vahemeest inimese ja vaimuriigi vahel, kes võib vaimusid esile kutsuda, nende tegevust seletada ja käitumist ära arvata, neid enda kasuks rakendada ning kui vaja, neid ka olematuks teha.

Kujuka näite pakub siin Juhan Kunderi «Vigur rehepapp» - keelemängule rajatud lugu Ise-nimelisest rehepapist, kes uusaastaööl vanapaganale kaabutäie kulla eest sulatina silma valab, mispeale rehepapp rikkaks saab, aga Vanapagan ei julge teda enam ilmaski tülitada.

Matthias Johann Eiseni «Eesti mütoloogiast» selgub, et just saunas ja rehes viibivatki vanapagan hea meelega. Kuradit ja selle leebunud teisendit vanapaganat võib võtta ühelt poolt kui allilma ja üldse igasugu kurjust ja segadust tekitava perifeeria saadikuna, teiselt poolt aga ka ristiusu mõjul kurjaks muudetud haldjat.

Uku Masingu arvates olid haldjad enne ristiusu tekkimist ja levikut sama tujukad nagu inimesedki, ent just kristluse mõjul muudetud pahadeks vaimudeks (tontideks, kodukäijateks, kuraditeks). Masing viitab kodu- ja majahaldjatele, kes eestlaste kui orirahva silmis on väänatud kurjadeks vaimudeks, tontideks, kodukäijateks ja tulihändadeks.

Tulihänna ehk krati kohus oli varustada oma peremeest rikkuse, võimu ja tarkusega, peremees omakorda peab krati eest hoolt kandma. Koguni, tegemist on omamoodi tehinguga, sest kratt nõuab peremehele osutatud teenete eest tema hinge.

Rebane ja rehepapp

Eisen kirjeldab värvikalt, kuidas kratile, tulihännale, ka pisuhännale hing sisse puhutakse - puhujaks ei keegi muu kui vanapagan, kes vaevapalgaks saab kolm tilka verd ja lubaduse, et tulihänna peremees ei võta enam Jumala nime suhu ja müüb oma hinge talle.

Ent krati omanik - kes siis võiks olla ka rehepapp - mängib isegi selles olukorras vanapagana üle ja annab talle vere asemel marjamahla. Kratt aga jääb teenima peremeest elu lõpuni.

«Rehepaplusele» negatiivse omadusena kleepunud petmine, teesklus ja silmakirjalikkus võib olla seotud loomamuinasjuttudest üle kandunud motiiviga ja loomade n-ö loomuliku käitumisviisi inimesestamisega. Sellega seoses on põhjust viidata Kreutzwaldi «Reinuvader Rebasele» (1848- 1850).

Rebast kujutatakse siin enamasti omakasupüüdliku ja kurikavalana ja «kavaluse» see pool võib olla võimendunud «rehepapluseski», kuigi paremini sobib rehepapi iseloomuga rebase urutruudus, kitsikusest väljarabelemine ja üksildane elu.

Igatahes tohiks seegi väike etüüd osutada, kui oluline on olnud Kreutzwaldi looming eesti rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel ja kaardistamisel.

Tagasi üles