Põhja-Küprose valimistel tekkis patiseis

Eiki Berg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

ÜRO rahuplaan Küprose ühendamiseks sattus kalevi alla selle aasta märtsis, mil türgi-küproslaste liider Rauf Denktash keeldus selle panekust rahvahääletusele.

Põhjuseks oli kartus, et väljakäidud rahuplaan kinnistab kreeka-küproslaste ülemvõimu saarel, mis on lõhestatud alates 1974. aastast ehk pärast seda, kui saareriigis korraldati Kreeka mahitusel sõjaväeline riigipööre ja Türgi vastas sellele sõjalise invasiooniga.

Ainsaks lootuseks saareriik taasühendada ja ühes tükis Euroopa Liitu viia jäid 14. detsembril Põhja-Küprosel toimunud korralised valimised. Eelduseks, et võimu haarab koostöömeelne ja Euroopa Liiduga ühinemist pooldav opositsioon. Aga läks teisiti, Põhja-Küpros valis patiseisu.

Tulemuseks viik

Valimistel osales seitse parteid, mis võistlesid 50 saadikukoha pärast ja keskendusid peamiselt kahele valimisteemale: saare taasühendamine vastavalt Kofi Annani rahu-plaanile ning Põhja-Küprose ühinemine ELiga 1. mail 2004.

Valitsev Denktashi-meelne poliitiline jõud esindas «kahe suveräänse riigi» ideed, mis käituks vaid välispoliitikas ühtse jõuna. Samuti peeti vajalikuks ühendada Põhja-Küpros ELiga alles pärast eraldi peetud läbirääkimisi ja üheskoos Türgiga. Opositsioon oli seevastu täielikult Annani rahuplaani ja kiire ELiga liitumise poolt.

Taasühinemist pooldavad erakonnad võitsid 48% ja nende vastased 46% häältest, kuid esinduskohtade jagamisel saavutati viik 25:25.

Siinkohal ei saa eirata tõsiasja, et võrreldes 1998. aastaga oli valijaskond suurenenud 20 000 inimese võrra ehk 17%, seda peamiselt Türgist suunatud migratsiooni arvelt. Need «hääled» pooldasid kindlalt status quo jätkumist.

Valimistel enim hääli kogunud vasakpoolse Vabariikliku Türgi Partei liider Mehmet Ali Talat on valmis võtma valitsemisvastutust.

Kuid vastavalt Põhja-Küprosel kohaldatud põhiseadusele võib sealne «president» paluda ükskõik kellel valitud saadikutest valitsus moodustada, sõltumata valimistulemusest.

Juhul kui valitsust ei suudeta paika panna erinevast leerist saadikute «ülesostmise» teel või laiapõhjalise koalitsiooni loomisega, võivad järgmise aasta veebruaris tulla kordusvalimised.

Rauf Denktash ongi juba väljendanud mõtet, et saareriigi taasühendamine ei peaks toimuma iga hinna eest ning need poliitilised jõud, kes Põhja-Küprose suveräänsuse vastu töötavad, ei oma kohta uues valitsuses.

Küprose taasühendamise katsetel vääriksid tähelepanu kaks sisult vastuolulist suundumust. Esiteks on selge see, et põlised türgi-küproslased on väsinud vihkamisest, majanduslikust surutisest ja diplomaatilisest isolatsioonist.

Selle aasta mais avanenud «piirid» on vallandanud inimeste massilise liikumise lõunast põhja oma endisi kodupaiku külastama ja põhjast lõunasse tööle.

Ka Türgi teab, et Küprose lõhestatuse probleem võib osutuda ületamatuks takistuseks läbirääkimiste alustamisel ELiga. USA soovib püsivat leppimist NATO liitlaste Türgi ja Kreeka vahel ning ÜRO jaoks on praegune rahuvahendamine katseks päästa oma tõsiselt kõikumalöönud reputatsiooni.

Ometi võib tähelepanelik vaatleja avastada Küprosel ringi käies ajamasina teises rütmis tiksumise.

Kreeka pool leige

Kreeka-küproslased ei ole palju teinud selleks, et alustada kooselu «puhtalt lehelt», sest ametlikult tunnustatud Küprose Vabariik liitub ELiga nii või teisiti ka ilma Annani rahuplaanita.

Sestap ei ole ka valitsus läbi viinud ulatuslikku kampaaniat tutvustamaks kreeka-küproslastele ÜRO rahuplaanist tulenevaid muudatusi, rääkimata positiivse fooni loomisest rahvustevahelistele suhetele taasühinenud riigis.

Loosung «Midagi ei saavutata ilma ohvriteta, nagu ka vabadust ei saa ilma vereta» on ajalises mõttes sama kohatu nagu 120 000 ruutmeetril Nikosia-tagustes mägedes laiutav Põhja-Küprose lipp, mida öösiti valgustavad kümme tuule jõul töötavat generaatorit, tuletades pidevalt kreeka-küproslastele meelde Türgi 1974. aasta invasiooni, etnilist puhastust ja teadmata kadunuid.

Maailma ajalugu ei tunne paraku rahvaid, kel oleks olnud võimalus pääseda «kogemuste vangistusest», küll aga neid, kes valmis «restardi» nupule vajutama ja väljuma patiseisust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles