Pulbitsev pruut ja kultuslik autor

Üle aastate pole kinod jõuludeks pakkunud üllatavamat filmi kui «Kill Bill». Vaevalt on tõustud pühade söögilauast, kui sisemise rahu ja tasakaalu sõnum uputatakse saalis verre. Sisikond, mis on veel raske rammusast roast, pööratakse ekraanil korduvalt pahempidi, tekitades ebamugava äratundmise kõige seeditava kaduvusest.

Tarantino antitees peavoolu filmi üldisele meelsusele on ilmne. Ei mingit väärikat missiooni ega sõnumit, lihtsalt rikkumatu nauding vägivallast selle avaldumise kõigis vormides.

«Kill Billi» keskne töövahend on samuraimõõk, mille üks täpne löök suudab läbistada keha. Tera poolitav jõud väärib seda enam tähelepanu, et pooleks raiutuna ilmub kinodesse ka «Kill Bill» ise. Alguses Cannes’i, seejärel Veneetsia festivaliks valmima pidanud film on jagatud kaheks osaks.

Vägivallaguru Tarantino on löönud käe turundusgurudega, kelle kohvipaks näitab hetkel soodsat seisu järjefilmidele ja jupphaaval välja lastavatele eepostele.

Meetodil polekski midagi viga, kui see nii otseselt ei meenutaks rahategemise metalset maitset. Asjaga lähemalt tutvust tehes võib siiski aimata, miks selline otsus tehti.

Häbenematult verine

Alapealkiri «Pruudi kättemaks» jutustab enam-vähem ammendavalt ümber ka kogu «Kill Billi» sisu. Rase pruut (Uma Thurman), kelle pidulised on tema laulatusel julmalt tapetud, ärkab pärast nelja aastat koomas veedetud aega asjaoludel, mida pole hetkel vajalik täpsustada.

Tema esimene mõte on kättemaks. Filmi esimene võitlusstseen oma rütmi ja koreograafiaga annab päris täpse ettekujutuse oodatavast. Iga järjekordne lõik kättemaksu täideviimisest on häbenematult verine, ennustades Billile, kui temani viimaks jõutama peaks, häbistavat lõppu.

Nagu stiilitruus krimifilmis tavaks, ei näe me esimeses osas midagi peale kurjuse jõudude pealiku sõrmustatud käe.

Võib ennustada, kas Tarantino suudab jääda kindlaks «salapärase kohvri» printsiibile ja mitte näidata tema nägu ka lõpus. «Pulp Fictioni» kohvri sisust andis lõpuks aimu ainult kuldne peegeldus asjaosaliste näol. «Kill Billi» reeglid paistavad olevat siiski teised, värskema menufilmi omad, kus ükski detail ei tohi jääda segaseks.

Tarantino räägib slängis

Üsna peatselt selgub, et kangelanna on olnud peamiselt naistest koosneva löögirühma liige, mille tegelased kannavad mürkmadude nimesid. «Kill Billis» kordub pealetükkimatute viidetena Tarantino varasemate filmide situatsioonikoomika.

Kui «Reservoir Dogsis» oli härra Roosa rahulolematu oma varjunimega, siis siin pahvatab Mürkmadude rühma ainus mustanahaline liige blondi Uma Thurmani koodnime silmas pidades: «Hoopis mina pidanuksin olema Must Mamba.»

Kinematograafiline keel, mida Tarantino kõneleb, on hästi unustatud släng. Kättemaks, mis peategelast juhib, on 60ndate þanrifilmidele omaselt sedavõrd sirgjooneline ja siiras, et võiks mõjuda naiivselt.

Kusagilt peegelduvad läbi Peckinpah naturalistlikud ja perfektselt rütmistatud vägivallapuhangud. Teise ilmse telje moodustavad Aasia ajaloolised ja eepilised võitlusfilmid oma aukoodeksi ja mõõklemisega, kuid veel enam tulist vihkamist markeerivate altkulmu pilkudega. Ent kui poleks Tarantinot, tuleks samadest komponentidest parimal juhul kokku järjekordne «Charlie inglid».

«Kill Billi» kannab disainervägivalla laine, mille siiras tõetaotluses paneb kahtlema just selle naturalistlikkus. Pritsiva vere ja küljest langevad jäsemed muudab paroodiaga piirnevaks mänguks pidevalt kommentaarina sekkuv retrorokk.

Kangelanna kollane spordikostüüm võrdsustab ta koomiksitegelasega. Seda sama taotlust kinnitab ka suurepärane japanime võtmes valminud lõik, mis jutustab Lucy Liu tegelase palgamõrvariks saamise loo kõigi ülepaisutatud melodramaatiliste nüanssidega.

«Kill Bill» on filmiajaloo kummalisematest leidudest kokku pandud rändetendus. Et suur osa tegevusest toimub Jaapanis, ei saa keegi filmi süüdistada mõttetus vägivallas.

Oma rikka ajaloo, traditsioonide, oriendi elutarkuse ja pinnast sügavamal moodustuva tervikuga omandab kõik Jaapani kultuuri puutuv otsekohe justkui kultuurilise väärtuse.

On suur vahe, kas kellelgi lendab pea otsast traditsioonilise samuraimõõga abil sõdalase moraalist tulenevatel põhjustel või niisama.

«Kill Bill» jääb Tarantino esimestele töödele alla vaid ühes osas. Siit on peaaegu kadunud leidlikud mõttearendused ja situatsioonid. Kui koomas pruut üllatab oma vägistajat, mõjub see räigelt ja mitte kuigi naljakalt.

Ohtralt erituvad vedelikud ei luba filmi kuidagi kuivaks nimetada, kuid «Kill Billi» mahlakus on veidi liiga füsioloogiline.

Uus film

«Kill Bill - Pruudi kättemaks» / Miramax 2003

Lavastaja ja stsenarist Quentin Tarantino

Osades Uma Thurman, David Carradine, Michael Madsen, Lucy Liu, Daryl Hannah, Vivica A. Fox, Sonny Chiba jpt.

Linastub Tallinna kobarkinos