Ain Angeri (32) perekonnanime järgi otsustades võiks olla tegu vihase mehega (anger - ingl. k viha). Tegelikult on Anger Saaremaa mees, kes tänu oma bassihäälele teeb suurt karjääri välismaal. Nimelt murdis ta kolm hooaega tagasi Estonia rahvusooperist välja ja suundus Leipzigi ooperisse, kust peagi suundub edasi Viini riigiooperisse ja sealt Pariisi.
Bass Ain Anger laulab laval aariaid, säde silmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu on saarlane taas kodus käimas, et anda aasta viimasel nädalal endises koduooperis Estonias galakontsert «Saarlane Saksamaalt» ja lüüa kaasa ka rahvusooperi aastalõpuballil.
Kas kunagise Estonia solistina tunnete, et Leipzig pakub teile suuremat väljakutset?
Teised lauljad küsivad siin, et kuidas sa seal tööd teed ja kellega, kas sul on seal oma õpetaja ning kuidas rolle ette valmistad. Tegelikult on seal maailm natuke rohkem avatud kui siin. Solistid saavad esineda erinevates ooperimajades. Tihti ei ole vaja lauluõpetajat, kes sind aitab, vaid üldine muusikaline tase on kõrge ja igapäevane töökeskkond viib edasi.
Kuid väljakutse osas?
Tookord tekkis kohe küsimus, et miks just minul vedas. Tegelikult enam seda küsimust pole aega esitada, sest tööd on nii palju. Olen kogu aeg ühes süsteemis sees. Iseseisvat tööd on seal väga palju, pead panema endale ise kohustused. Ei ole igapäevast tööd, mis kestaks üheksast neljani, vaid sa tead, et ühes punktis peab olema kõik perfektselt selge.
Kas teil on lemmikuid või ülimalt sümpaatseid rolle, mida tahaks mängida?
Näiteks Philip «Don Carlosest», laval olen teinud teda kahjuks vaid kaks korda. Ei saa öelda, et seda oleks kerge laulda, sest partii on raske. Aga see kuidagi sobib mulle. Saksamaal tahaks rohkem laulda vene asju, kuid Leipzigis pole ühtki vene ooperit repertuaaris. Seal vaadatakse pigem Pariisi kui ida poole. Näiteks Boriss Godunovi tahaks teha.
Kas bassi jaoks on piisavalt rolle või langevad need ühte spetsiifikasse?
Ma peaksin ükskord kokku lugema, mitu korda ma olen pidanud olema munk, preester või kirikutegelane. See on bassi tüüp. Aga ma ei ütleks, et bassi rollid on ühekülgsed.
Ühte tüüpi rolle tehes tekib vilumus ja just tahadki teha rolli, mida hästi oskad. Olemata munk reaalses elus, tuleb seda laval palju teha ja sul on püha vaimsus kohe peal. Ei ole palju otsimist.
Milline emotsioon teid laval valdab?
Ehk alles kaks aastat tagasi tuli arusaamine, et ei ole vahet, mis ooperis laulad. Igal pool on lava sama. Lava on töökoht ja kui sa sinna astud, siis loomulikult tuleb säde silmi. Kui sädet poleks, tuleks ilmselt mõnd muud tööd teha. Ega siis publik ei oota tühja lauljat, peab olema midagi erilist, mida sa lähed lavale ütlema.
Kas tunnete Saksamaal ka koduigatsust, kuidas mõjub kodulava?
Koduigatsus on ikka peal. See on keskkond, kus ma olen kasvanud ja mentaliteet on oma. Kõige raskem ongi laulda kodus, sest sult oodatakse palju rohkem. Räägitakse ju, et oled ju maailmas käinud, et pead olema midagi erilist. Samas, kui ma Estonia uksest sisenen ja mul on vaja jõuda ühest koridori otsast teise, siis ma ei saa, sest igaühega on palju rääkimist. See on väga meeldiv ja hea tunne. Ning kui näed, et kõigil silmad ümberringi säravad, siis tead, et tuled tõesti koju.
Mida ootate tulevikult? Uusi ja paremaid pakkumisi?
Eks ta nii ole. Ennekõike sõltub muidugi iseendast, aga palju on ka juhust, et õigel ajal õiges kohas olla. Mida mina saan teha, on see, et anda igal võimalikul juhul endast parim.
Kas on ka tulevikus plaanis end Eestiga siduda?
Ma laulan väga hea meelega Eestis, aga kahjuks pole aega. Täna rääkisime Neeme Kuningaga, et väga oleks vaja teha Kangro ooperile «Süda» videovariant.
Väga tore tükk oli ja liiga vähe on eesti ooperiloomingut jäädvustatud. Nüüd tulebki leida need üksikud päevad, millal see töö ära teha.
Mis teil Leipzigis hetkel pooleli on?
Järgmisel aastal tulevad Hoffmanni lood, siis «Traviata» ja V. Bellini «Montecchi ja Capulettit». Ning ka Verdi «Aida». Praegu ongi ettevalmistusperiood ja töö kontsertmeistriga.
Kuidas iseloomustaksite Estonia galakontserti, miks just ooperigurmaanidele?
Seal on väga tuntud aariad ja tõeliselt ilus muusika, mis soojendab südant. Ooperilauljatel on üks nali, et millal publik plaksutab.
Siis, kui tunneb loo ära. Tavaliselt teatakse ikka tenoriaariad rohkem ja neid ilmselt mängitakse ka tänu kuulsale kolmele tenorile ka enam.
Bassiaariaid teatakse vähem. Selles kontsertis on erinevad karakteristikad - koomilist, traagilist ja ka suurt armastust. Ja kõik mu endised kolleegid... Ei, ma ei saa öelda, et nad oleksid endised.
Sest nad on siin ikkagi mu kolleegid. See on nii hea tunne, et kõik on siin Eestis samamoodi ja midagi ei ole muutunud. Õhkkond on just selliselt hea nagu peab.