Bashkiirlanna Gulnara Roll leidis Peipsi järve suure lombi taga

Abielu eesti mehega tõi Siberi piiril Ufaas sündinud Gulnara Rolli Tartusse ning Peipsi pakkus talle siin kümme aastat tööd ja leiba. Sel suvel vahetas doktorikraadiga naine töö- ja elukohta ning läks end Brüsselisse uute ideedega laadima.

Olete pärit Ufaast, nüüd töötate Brüsselis. Kas koduigatsus on teile tuttav tunne?

Ufaas elavad mu vanemad ja õde, käime perega neil igal suvel külas. Kodu on koht, kus on väga lähedased inimesed, kellega sul on midagi jagada. Praegu on mul seda kõike kõige rohkem siin, Tartu külje all Märjal asuvas majas.

Eestis on väga positiivne suhtumine perekonda ja suguvõssa. Venemaal on esikohal sõbrad, mitte pere ja sugulased.

Nüüd on maailm Eesti noorte ees lahti, kuid on oluline, et nad mõistaksid - raha ja karjääri kõrval ei tohi veresidemeid unustada.

Miks valisite Eestis oma tööks Peipsi eest hoolitsemise?

Ameerikas õppides juba teadsin, et abiellun ja lähen elama Eestisse. Kuid mul polnud ideed, mida siin teha. Võtsin kätte ja helistasin Maailmapanka, sattusin keskkonnaspetsialist Steven Lintneri jutule.

Küsisin nõu. Steven ütles, et Maailmapank ja ÜRO ei saa midagi teha piiriäärsetes piirkondades, kus on raske sotsiaalne ja majanduslik olukord - abi ei jõua kohale, sest pole küsijat. Nii alustasingi Peipsi ääres teadusprojekti.

Miks teadus, mitte praktika?

Teadusuuringuteta pole progressi. Hiljem tulid inimesed ütlema, et tehku me ka midagi praktilist, sest elu on sealkandis raske.

1990ndate aastate keskel oli meie keskus uute ühiskondlike organisatsioonide inkubaator. Koolitasime inimesi, kes moodustasid palju mittetulundusühinguid. Tartus tekkis meie juurest vabatahtlike keskus. Praegu töötab meie juures Tartu mittetulundusühingute nõustamiskeskus. Sellest teeme koolituskeskuse Peipsi Seminar.

Kui Eestist saab Euroopa Liidu liige, siis muutub meie poliitiline ja majanduslik maastik väga palju. On väga palju direktiive, mis hakkavad meie elu mõjutama. Aga me ei tea neist suurt midagi.

Peipsi Seminar ongi selleks, et võtta kokku spetsialistid ja nende abil koolitada välja inimesed, kes hakkavad tööle näiteks Kallastel ja Mustvees.

Mis muutub meie elus pärast Eesti astumist euroliitu?

Näiteks praegu elatub Peipsi ääres enamik inimesi kalapüügist. Varem-hiljem see lõpeb, sest kala saab otsa. Tulevikus peavad maainimesed rohkem tähelepanu pöörama loodussäästlikule ettevõtlusele. Traditsiooniliste tööde asemele tulevad uued, näiteks loodushoidlik taluturism, kalaturism.

Seni oleme arvestanud vaid oma napi raha ja teadmistega. Nüüd tuleb hakata arvestama suurema pildiga: kõik Euroopa Nõukogus toimuv hakkab mõjutama ka elu Peipsi ääres. Eesti inimesed peavad pingutama: tuleb rohkem lugeda, ei tohi enam ignoreerida Euroopa Liitu, tuleb end avada uuele.

Mis tööd teete Brüsselis?

INTAS rahastab teadusprojekte. Mina olen sotsiaal- ja majandusteadusprojektide koordinaator. Kuulutame välja konkursid, hindame projekte ja sõlmime lepinguid, ka anname tudengitele välja stipendiume.

Kuidas Brüsselisse sattusite?

Otsisin ise uusi võimalusi. Töötasin ühes kohas kaua aega, tundsin, et tean vastuseid kõigile küsimustele. Kui oled oma kontaktid ja teadmised ühele asutusele ära andnud, siis tuleb end laadima minna.

Tahtsin tundma õppida suure organisatsiooni bürokraatiat ja iseennast: kas ma üldse oskan töötada suures rühmas, kus ma pole enam kõige tähtsam otsustaja, kas olen võimeline alluma.

Teie pere jäi Tartusse.

Kui pere toetust poleks olnud, siis ma poleks saanud sõita. Abikaasa ütles: kui sa oled õnnelikum Brüsselis töötades, siis on kogu pere õnnelikum. Nüüd on perel ka rohkem võimalusi: abikaasa ja tütar olid sügisel minu juures, käisime Pariisis.

Abikaasa firma teeb arvutiprogramme. Nüüd oskan Margusele nõu anda, kuidas meie ettevõtjad saavad INTASist raha taotleda. Kahjuks Eesti ettevõtjad seda võimalust palju ei kasuta.

Kas mittetulundusühingus töötamise eest teenitava rahaga on võimalik ära elada?

Palk sõltub mittetulundusühingust. Meil on rahaliselt suuri projekte ja meie teenistus on Eesti keskmise palga tasemel. Aga inimene ei tööta MTÜs mitte raha, vaid missiooni pärast. Mõni meie inimene on näiteks Peipsi äärest pärit, talle on piirkonna areng tähtis.

Peamine, miks töötame, on teadmine: meie lapsed elavad siin edasi pärast meid.

Kas Brüsselisse tööle minnes tegite suure rahalise hüppe?

Kui Brüsselis elada, siis see ei ole suur hüpe. Töötan rahvusvahelises organisatsioonis, Euroopa Komisjoni palkadega ei saa minu teenistust võrrelda.

Suure rahalise hüppe teevad eurostruktuurides töötavad inimesed. Aga sellisesse kohta on raske saada: peab oskama keeli, tundma euroliidu lepinguid, orienteeruma poliitikas.

Suheldes Euroopa Komisjonis töötavate inimestega olen mõistnud, et nende elu on raske. Kohtan seal väga vähe inimesi, kes on oma tööd tehes õnnelikud.

Nad on osa suurest masinast, kõik on bürokraatlik, kuiv ja kauge. Nad ei näe oma töö tulemust. Ilmselt suur palk neid tööl hoiabki, midagi muud ju pole.

Kuidas Brüsselis kodunesite?

Sinna minnes pidasin end rahvusvaheliseks inimeseks, aga alguses sain küll kultuurishoki. Prantsuskeelsed inimesed on seal väga temperamentsed, nad karjuvad palju. Flaamikeelsed inimesed on vaiksemad, kuid väga otsekohesed, nad ei püüagi olla viisakad. Seegi oli ehmatav.

Keelebarjäär tekitab stressi, sest prantsuse keeleta oled seal justkui elust välja lõigatud. Hakkan prantsuse keelt õppima ja lähen tantsukursusele. Olen alati tahtnud osata hästi tantsida.

Mida teete vabal ajal?

Loen, teen sporti. Kooliajal tegelesin vehklemisega, olin noortemeister. Nüüd jooksen, perega mängime squash’i, ujume, teen aeroobikat. Brüsselis on aeroobikagi teistmoodi: treenerid on mehed ja aeroobika on väga jõuline.

Mulle meeldib süüa teha ja külalisi vastu võtta, aga köögis askeldamiseks pole aega. Kodus on enamik majapidamistöödest meiega koos elava tädi Eha peal. Naudin eesti muusikat ja teatrit.

Millest unistate?

Olen mõelnud, miks inimene, eriti naine, pole endaga 20-aastaselt rahul, kuid 40-aastaselt juba on. Ilmselt on asi selles, et kahekümneselt puudub meil enesekindlus ja julgus teha seda, millest unistad.

Et elus läbi lüüa ja midagi saavutada, peab inimene õnnelik olema. Unistan sellest, et oskaksin oma teadmisi tütrele ja teistele noortele nii edasi anda, et nad oleksid kogu aeg õnnelikud.

Arvamus

Jaanika Kaljuvee
Võrtsjärve sihtasutuse tegevjuht

Koosolekutel on Gulnara jätnud väga konkreetse inimese mulje, ta teab alati, mida tahab.

Ta on tahtejõuline ja väga tugev töötegija. Lisaks väga hea lobitöö tegija, tal on väga head sidemed välismaal ja Eesti poliitikute hulgas.

Alguses jäi mulle ähmaseks, millega Peipsi Koostöö Keskus tegeleb. Kodanikuühendusena oli keskus meile alguses liiga uuenduslik. Me polnud sellega harjunud.

Angelika Rehema
Kolleeg Peipsi Koostöö Keskusest

Guljas on kokku saanud sihikindlus, töökus, väga hea keskendumisvõime, innovatiivsus ja loovus ning ka hoolivus ja empaatiavõime. Ideele või tegevusele pühendunud isikute puhul on need viimased väga haruldased kaaslased.

Gulnara on demokraatlik juht, asju otsustatakse koos, organisatsiooni liikmete ja töötajate arendamine on talle väga tähtis.

Ta ei virise kunagi, asub lihtsalt tööle ning on palju saavutanud.