Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/02/6305877t1hcf97.jpg)
R: Arko Okk. O: Jaan Tätte, Andrus Vaarik. Komöödia. Acuba Film 1999. Sonatiin 2003
Kenji Mizoguchi «Kahvatu kuu lugu» (Ugetsu monogatari) tugineb budistlikule tõdemusele, et reaalsus ja ühes sellega ka inimese elu on tegelikult illusioon, näilikkus, teadvuse kujutlus, just nagu kuu peegeldus järvevees. Mizoguchi filmi peategelane, lihtne talupoeg, läheb korraks künka taha vaatama, mis imelikke helisid sealt kostis.
Naaseb mees oma hüti juurde pärast seda, kui on läbi elanud mitut elu väärt dramaatilisi sündmusi. Ära olnud on ta justkui ainult paar viivu.
Arko Oki töö pakub Jaan Tätte näitemängule just samasuguse raami tund aega ekraanil olnud sündmusi ja jutte kardetavasti reaalselt ei toimunudki, kõik oli kujutluspettus, kaks filmi algul tee veeres hääletanud noort inimest sõidavad samast punktist järgmise autoga edasi. Jõgi kannab allavoolu rohukõrt filmi eelviimases kaadris, enne kui raam stoori ümber sulgub.
Pildile endale, raami sisse, jääb hästi palju juttu. «Ristumises» on tavatult hästi kirjutatud dialoog. Film on liiga lühike, et jääks aega kõike tegelaste öeldut pikemalt seedida, uued repliigid lüüakse kohe letti. Selline «tekstikesksus» on mitmele kriitikule andnud põhjust kõnelda Arko Oki debüütfilmi kuuldemängulikkusest.
Kuuldemäng on samuti illusioonikunst, nagu kinogi, ja kui «Ristumine peateega» annab vaatajatele loole pealekauba veel põhjust mõtelda, mis asi film üleüldse on, siis on vahva rätsep tabanud juba mitu kärbest korraga.