Teisest külast tulekustutusvett...

Jaan Kaplinski on kindel, et Eesti peab tegema kõik, et liituda tuumik-Euroopaga, ning lõpetama Venemaa ja venelaste provotseerimise.

Vahur Made artikkel Eesti valikutest euroliidus näib esindavat meie poliitilises eliidis domineerivat arusaama. Ei soovita tugevat, superriigiks-föderatsiooniks liitunud Euroopat.

Sellises Euroopas olla Eestil liiga vähe sõnaõigust. Eesti huvides olla, et euroliit püsiks vaid majandusühendusena, kust on võimalik välja kaubelda abiraha ja soodustusi.

Julgeolekupoliitiliselt jäägu Eesti toetuma Ühendriikidele, toetades ameeriklasi ka konfliktis Euroopaga. Prantsusmaa ja Saksamaa ümber kujunevast «tuumik-Euroopast» olla Eestil targem eemale hoida, pidades häid suhteid eurodissidentliku Inglismaaga.

Omal ajal mõtlesin, et Eesti välispoliitika suur küsitavus on see, et põhienergia kulutatakse valmistumisele järgmiseks 1939. aastaks, kuigi maailm elab juba 20.-21. sajandi vahetuses ja olukorrad on muutunud. Nüüd näib aga, et asi pole päris nii.

Meie poliitika ei pinguta selleks, et vältida 1939. aasta kordumist, vaid hoopis vastupidi: Eesti juhtkond tegutseb nii, nagu soovitaks võimaluse korral 1939. aasta katastroofi uuesti lavastada.

Olukorrad on tõepoolest sarnased. Kui tookord orienteerus Eesti välispoliitikas Inglismaale ja Prantsusmaale, st meie liitlased asusid mitme maa ja mere taga, siis praegu on meie Suur Vend ja loodetav abimees USA samuti mitme maa ja mere taga.

Kui tookord olid Eestil jahedad, isegi halvad vahekorrad oma tugevate naabrite - Saksamaa ja Venemaaga -, siis praegu on lugu mõnevõrra analoogne: Venemaaga ei ole suhted head ja euroliidu tuumikriikidega - Prantsusmaa ja Saksamaaga - jätavad soovida paremat.

Pole põhjust arvata, et keegi neist oleks valmis Eesti suveräänsuse ja terviklikkuse kaitseks oma nahka turule tooma.

Üht neist - Venemaad - nähakse Eestis muidugi võimaliku agressori või vähemalt surveavaldajana ja loodetakse selle vastu abi NATOst ja muidugi Ühendriikidelt.

Raske on öelda, kui reaalne on lähitulevikus Vene oht, ma ise arvan, et pigem on hirmul siin suured silmad. Oleks aga rumal seda ohtu ise suurendada, Venemaad ja venelasi provotseerides ja sekkudes konfliktidesse, mis meisse otse ei puutu.

Eesti peaks lõpetama siinsete venelaste pisitülitamise, näiteks loobuma kavast kaotada venekeelsed riigikoolid. Ja üle saama kiusatusest mängida kaasa «suures mängus» Kesk-Aasia naftaväljade ja naftajuhtmete pärast, olgu Gruusia demokraatide või Tshetsheenia iseseisvuslaste toetamise sildi all.

Tõtates osa võtma ameeriklaste karistusoperatsioonidest Iraagis, rikkus Eesti parasjagu oma mainet nii lääneeurooplaste kui venelaste silmis.

On ehk meeldiv kujutleda end maailma ainsa sõjalise superriigi liitlasena, kuid kas selline kujutletav liitlus suurendab meie julgeolekut, on enam kui kahtlane.

Oleme praegu kinni ajamas oma tiike, lootes tuua tulekahju korral naaberkülast vett.

Mis alust on meil arvata, et kui olukord siin, Baltikumis, tõesti muutub kriitiliseks, on USA valmis Eesti kaitseks sekkuma? See on minu meelest võimalik ainult siis, kui USA ja Venemaa vahel on väga terav konflikt, midagi uue külma sõja taolist, kus üks pool kasutab teise nõrgestamiseks kõiki võimalusi.

Sellist olukorda aga aimatavas tulevikus vaevalt tekib ning see oleks Eestile ja meie naabritele tõenäolikult hukatuslikum kui eelmine külm sõda. Palju loodetakse NATOst, mis lausa kohustaks USAd meid iga kallaletungi vastu kaitsma.

Kuid tuleb meeles pidada, et NATO on olnud üsna saamatu lahendama oma liikmesriikide, näiteks Kreeka ja Türgi konflikte, ning teiseks on NATO enda tulevik üsna hägune. Mitmed julgeolekueksperdid ei usu, et NATOt kümne aasta pärast üldse enam olemas on.

Usun, et ta on olemas senikaua, kui Ühendriigid leiavad, et saavad niiviisi tõrksaid lääneeurooplasi oma kontrolli all hoida.

Kui see ei õnnestu, laguneb NATO. Siis taastuks Euroopas ligilähedalt olukord, mis siin oli 1930. aastate lõpus: rida läänemeelseid riigikesi tugevneva Venemaa ja tugevneva tuumik-Euroopa vahel.

Kui need riigikesed, sh Eesti, ei ole selleks ajaks teinud kindlat valikut, kummaga liituda, võivad nad valikuvõimaluse kaotada. Ning USA-l, kes sellal on võib-olla samamoodi isolatsionistlikul lainel nagu 1939, ei ole siin huvi ega võimalust kaasa rääkida.

Järeldus on lihtne: Eesti peab tegema kõik, et liituda tuumik-Euroopaga, ignoreerides eurodissidentlikke riike. Meie strateegiline asend ja kaal on täiesti erinev Inglismaa omast ja liit Poolaga on Eestile kord juba toonud õnnetuse kaela.

Jääb vaid liit Prantsusmaa ja Saksamaaga, mis erinevalt 1939. aastast on demokraatlik riik. Eesti peaks võtma kursi sellele, et saada tulevase Euroopa föderatsiooni (või konföderatsiooni) liikmeks, olgu või osariigiks.

See on meile kõige parem mõeldav julgeolekugarantii ja ei ohusta tegelikult ka eesti keele ja kultuuri säilimist. Ning aitab Eestil piiriprovintsina luua normaalsed suhted Venemaaga, mida vajab nii meie majandus kui kultuur.

Kui vaadata tagasi ajalukku, on Eestil ja eestlastel kõige paremini läinud ikka siis, kui nad on kuulunud mõne suure ja mitte väga tsentraliseeritud suurriigi koosseisu, olgu see siis Ordu-Liivimaana Saksa Rahva Püha Rooma Riiki või Balti provintsidena Püha Venemaa alla. Sellisele Eestile suudavad meie oma ebakompetentsed poliitikud ka kõige vähem kahju teha.