Kultuuriminister võttis kaitse alla neli Kalašnikovi automaati Kokku jõuab ajaloomuuseumi 28 mälestiseks tunnistatud relva!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Veikko Saari sõnul ajas neid ajaloomuuseumiga koostööle lähenemine, et kõiki relvasid ei ole mõtet ära hävitada vaid üritada leida neile mingi väärikas koht.

FOTO: Toomas Huik

Kultuuriminister Laine Jänes tunnistas oma käskkirjaga kultuurimälestiseks 28 valdavalt 1920-ndatest ja 1930-ndatest pärit relva, kuid nende seas on ka neli 1980-ndatel valmistatud Kalašnikovi automaati.

Relvade mälestiseks tunnistamise ettepaneku eestvedaja ajaloomuuseumi teadur Jaak Mäll ütles, et alates 2007. aastast on ajaloomuuseumil võimalik üle vaadata politsei poolt aasta jooksul konfiskeeritud, leitud või politseile vabatahtlikult üle antud relvad ning enda jaoks välja valida need, mis vääriksid säilitamist. Ta lisas, et ülejäänud relvad lähevad sulatusahjus hävitamisele.

«Mälestiseks kuulutamine on ainus seadusega ette nähtud kord, kuidas neid sealt hävitamisest päästa saab,» lausus Mäll. «Neid ei või müüa ega võõrandada, ainult kui võetakse teenistusrelvadena arvele, kuid seda nendega ei tehta.»

Mäll ütles, et kaitse alla võetud revolverid, püstolid, püssid ja automaadid lähevad ajaloomuuseumi relvakogusse. «Asjad, mis on praegu sada aastat vanad või 50 aastat vanad, on saja aasta pärast võib olla juba üpris haruldased,» lausus ta. «Ega meil kogudes neid üleliia pole, meil on kogus ligi 3000 relva ja püüame seda igati suurendada.»

Kultuuriministri poolt hiljuti kaitse alla võetud ning relvadest on vanimad 19. sajandi lõpus Belgias toodetud Smith & Wesson süsteemi taskurevolver ning samast ajast pärit ja Saksamaal käsitööna toodetud kaheraudne jahipüss.

Lisaks kõikvõimalike Inglismaal, Poolas, Belgias, Saksamaal, Hispaanias ja Itaalias toodetud relvadele mahub nimekirja ka neli Kalašnikovi automaati (kaks AK-74 ning kaks AKC-74Y), mis valmistatud ajavahemikul 1981-1988.

AK-74 on alates 1974. aastast Nõukogude Liidu armee relvastuses olnud ründeautomaat ning AKC-74Y aga alates 1979. aastast Nõukogude Liidu armee relvastuses olnud lühendatud raua ja klappkabaga ründeautomaat (nn dessantvariant).

Mälli sõnul pole Kalašnikovid küll haruldused, kuid kuna need on laialdaselt kasutusel tänapäevalgi, pole siiani olnud võimalust seda muuseumikollektsiooni saada ning see on olnud oluliseks probleemiks Nõukogude okupatsiooniperioodi kajastamisel näitustel.

Mullu politsei poolt konfiskeeritud ja värskelt kaitse alla võetud relvadest kõige haruldasemaks peab Mäll aga täiesti ideaalses korras Tallinnas Arsenali tehases 1930-ndatel käsitööna valmistatud vabapüssi.

«Mul ausalt öeldes vajus suu lahti, kui seda nägin,» rääkis ta. «Üks selline meil kollektsioonis on ja vabariigi 90. sünnipäeva näitusel Maarjamäel on see väljas ka, kuid seda ma nüüd küll ei lootnud, et teise sellise ideaalses korras relva õennestuks veel üldse kuskilt saada, see on tõeline haruldus.»

Mälli sõnul kujutab Arsenalis kahe maailmasõja vahel valmistatud spordirelv endast Eesti ajaloo seisukohast üliolulist ajaloo- ja tehnikamälestist. Ta märkis, et enamus Arsenali vabapüsse hävitati 1940. aastal tsiviilelanikkonnalt relvade konfiskeerimise käigus Nõukogude okupatsioonivõimude poolt.

2007. aastal politsei poolt konfiskeeritud, leitud või politseile vabatahtlikult toodud relvadest sai ajaloomuuseum mullu oma kogusse üheksa relva.

Politseiameti logistikaosakonna juhtivspetsialist Veikko Saari sõnul ajas neid ajaloomuuseumiga koostööle lähenemine, et kõiki relvasid ei ole mõtet ära hävitada vaid üritada leida neile mingi väärikas koht.

Tagasi üles