Tehiskeel esperanto unistab uuest ärkamisest

Inimesega võrreldes muldvanaks saanud, enamiku rahvuskeelte kõrval poisiohtu - nõnda võib iseloomustada 117-aastast esperanto tehiskeelt, mille kõnelejate hulk Eestis kahaneb, ent maailmas püsib stabiilne.

Juba aastakümneid hinnatakse esperanto keele aktiivsete kasutajate arvu maailmas kümne miljoni kanti. 90. sünnipäevaks valmistuv Tartu Esperanto Selts loendab oma regulaarselt koos käivat liikmeskonda paarikümne inimesega, Eestis kokku on esperantiste paarsada.

Tartu Esperanto Seltsi juhatuse esimees Madis Linnamägi vaatab arvutist järele, et seltsi vanim liige on 85-aastane endine Eesti Põllumajandusülikooli dotsent Leida Leivategija, noorim 33-aastane Tartu linnavalitsuse arvutivõrgu vanemspetsialist Jaak Vaas.

«On tekkinud kümne-viieteistkümneaastane paus, mille jooksul liikmeskond on järjest vananenud,» tõdeb Linnamägi. «On tragikoomiline, aga varem toitis esperantohuvi Eestis ja Baltikumis selgelt Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vastasseis.»

Kaunis idee

Linnamägi oli üks neist sadadest, kes avastas esperanto keele kui akna välisilma Hrushtshovi sula saabudes. Seni ametlikult põlatud keelt hakati viiekümnendate aastate lõpust peale lausa riiklikult propageerima. Sai kirju vahetada ja isegi kapmaades käia, olgugi KGB terava silma all.

Nõukogude Liidu lagunedes ja riigipiiride avanedes kadus oluline stiimul esperantot õppida, välismaalastega suhtlemiseks polnud enam tarvis riiklikku heakskiitu.

Esperanto idee on olemuselt üllas ja kena: seada nii suurte kui väikeste keelte kõnelejad võrdsesse positsiooni.

Üleilmsetel esperantistide kongressidel rõhutatakse sellega ühelt poolt väikekeelte kaitset, teiselt poolt suurte, eriti inglise keele ülevõimu pidurdamist.

«Esperanto on neutraalne abikeel rahvuskeelte kõrval,» selgitab Madis Linnamägi. «See on suhtumise väljendus - me ei eelista kellegagi suheldes ühe emakeelt teisele.»

Tartu Ülikooli slaavi filoloogia professor, esperantist Aleksandr Dulitshenko leiab, et esperanto keele 117-aastane ajalugu ning stabiilsena püsiv rääkijaskond kõneleb keele elujõust.

«Skeptikud on esperanto sünnist peale rääkinud tema surmast,» märgib Dulitshenko. «Kuid tänaseks on osa üldsusest, olgugi väike osa, esperanto ideest nii tugevalt nakatunud, et selle keele väljasuremine pole usutav.»

Venemaa Rostovi ülikooli doktorant Aleksandr Melnikov valmistub kevadel kaitsma Dulitshenko juhendamisel valminud doktoritööd «Rahvusvahelise plaankeele keelelised ja kulturoloogilised aspektid».

Dulitshenko sõnul tõestab Melnikovi töö, et esperanto pole pelk filoloogide meelelahutus.

«Esperanto keeles ilmub kümneid ajakirju ja ajalehti, tehakse raadiosaateid,» räägib Dulitshenko. «Esperanto keelde mitte ainult ei tõlgita, vaid selles on ilmunud ka rohkelt algupärast poeesiat ja proosat.»

Muidugi ei usu Dulitshenko ega Linnamägi, et kord saabub päev, mil kogu maailm emakeele kõrval ka esperantot vuristab.

Seltskondlik mäng

Linnamägi arvates saab esperanto püsida Eestis just omamoodi hobilise ajugümnastikana, seltskondliku mänguna.

Maailmas võiks ta aga olla peamiselt inglise keele surve tasakaalustaja.

«Moment esperanto positsiooni parandamiseks on igatahes soodne,» viitab Linnamägi Euroopa Liidu laienemisele. «Küsimus, mis keeltes peaks käima ametlik asjaajamine, on Euroopa Liidus üha aktuaalsem. Tõlkimistele kulub meeletu raha ja aeg.»

 

Martin Pau

Postimees

Oldega kompare kun homo, sed buba kompare kun naciaj lingvoj - tiel ni povas karakterizi la 117-jaran Esperanton, kies parolantaro en Estonio malkreskas, sed en la mondo stabilas.

Jam dum jardekoj oni taksas la mondan nombron de aktivaj uzantoj de Esperanto je dek milionoj. Tartua Esperanto-Societo nombras antaßß 90-a datreveno sian regule frekvantan anaron je dudek personoj, en Estonio je ‡irkaßß ducent esperantistoj.

Madis Linnamägi, prezidanto de Tartua Esperanto-Societo, komputile trovis, ke la plej olda societano estas Leida Leivategija, eksdocento de la Estona Agrikultura Universitato, kaj la plej juna Jaak Vaas, ‡efa fakulo de la komputila reto de la Tartua urba registaro.

«Farizhis agadpaßzo je dek-dek kvin jaroj, dum kio la anaro konstante maljunizhis,» konstatas Madis Linnamägi. «Estas tragikomedie, sed antaße nutris la intereson pri Esperanto en Estonio kaj Baltio la klara kontraßstaro de Soveta Unio kaj Usono.»

Linda ideo

Linnamägi estis unu el centoj, kiuj malkovris Esperanton kiel fenestron al ekstera mondo dum ekdegelo de Khruׇev. Antaße ofice malfavora lingvo zhuis ekde la fino de kvindekaj jaoj e‡ ×tatan propagandon. Eblis korespondadi kaj e‡ viziti kapitalismajn landojn, kvankam sub akraj okuloj de KGB.

Post disfalo de Soveta Unio kaj malfermizho de limoj malaperis grava stimulo por studi Esperanton, interrilatoj kun eksterlandanoj ne plu bezonatis ×tatan aprobon.

La ideo de Esperanto estas esence nobla kaj bela: doni al parolantoj de grandaj kaj etaj lingvoj egalan pozicion.

Per tio estas dum universalaj Esperanto-kongresoj emfazata unuaflanke protektado de etaj lingvoj, duaflanke bremsado de hegemonio de grandaj, precipe de la angla lingvo.

«Esperanto estas neßtra helplingvo apud la naciaj,» klarigas Madis Linnamägi. «Tio estas rilatesprimo - ni ne preferas komunikade unu gepatran lingvon al alia.»

Aleksandr Duli‡enko, profesoro pri slava filologio de la Tartua Universitato kaj esperantisto, trovas, ke la 117-jara historio kaj stabila parolantaro estas pruviloj je vivoforto de Esperanto.

«Skeptikuloj estas parolintaj pri morto de Esperanto jam ekde zhia naskizho,» konstatas Duli‡enko. «Tamen hodiaß estas parto de la monda socio, kvankam malgranda parto, tiel forte infektizhinta pri la ideo, ke elmorto de la lingvo ne plu estas kredebla.»

La rostovano Aleksandr Melnikov (Rusio), preparizhas printempe doktorizhi gvide de Duli‡enko kun la disertacio «Lingvo- kaj kulturologiaj aspektoj de la internacia planlingvo». Je vortoj de Duli‡enko la studo pruvas, ke Esperanto ne estas nur plezura¯o de filologoj.

«En Esperanto aperas dekoj da ¯urnaloj kaj gazetoj, aßdigas radioelsendoj,» diras Duli‡enko. «Oni ne nur tradukas Esperanten, en zhi aperas ankaß multege da origina poezio kaj prozo.»

Kompreneble Duli‡enko kaj Linnamägi ne kredas, ke venos tago, kiam la tuta mondo apud gepatra lingvo parolegas Esperanton.

Socia ludo

Laß Linnamägi funkcias Esperanto en la nuna Estonio kiel ielspeca hobia cerba gimnastikilo, socia ludo.

Sed monde zhi povus ekvilibri ‡efe la premon de la angla.

«Situacio por plibonigi la pozicion de Esperanto estas tre favora,» indikas Linnamägi al la larzhizho de la Eßropa Unio. «En kiuj lingvoj devus okazi la oficiala aferfarado, estas pli kaj pli aktuala en la Eßropa Unio. Tradukado elspezas enorme monon kaj tempon.»

Esperanto sünd ja olemus

• Arvatakse, et maailmas on aegade jooksul loodud tuhatkond plaan- ehk tehiskeelt. Neljast Eestis sündinud tehiskeelest on tuntuim baltisakslase Edgar von de Wahli välja mõeldud occidental, hilisema nimega interlingue.

• Seni tehiskeeltest enim levinud esperanto keelt tutvustas juudist silmaarst Ludwik Lazarus Zamenhof (1859-1917) 1887. aastal Varssavis Doktoro Esperanto pseudonüümi all.

• Poolas Bialystokis sündinud ja kasvanud Zamenhof olevat hakanud tehiskeele loomise peale mõtlema juba lapsepõlves, pidades eri rahvusest naabrilaste pidevate kraakluste põhjuseks üksteise keele mittemõistmist.

• Esperanto keele sõnavara koosneb peamiselt romaani ja germaani, vähem slaavi keelte tüvedest.

• Esperanto tähestik põhineb küll ladina tähestikul, kuid selles puuduvad tähed q, w, x ja y. Lisatud on tähed ‡ (hääldub tsh), zh (dþ), ¡ (vali h), ¯ (þ), × (sh) ja ß (lühike u). Keel on reeglipärane, eranditeta ning hääldub vastavalt kirjapildile.

• Esperanto on üks poolest tosinast keelest, millesse on tõlgitud - tõsi, vaid osaliselt - eesti rahvuseepos «Kalevipoeg». Lisaks on esperantokeelsena ilmunud Eduard Vilde, Juhan Liivi, Friedebert Tuglase, Marie Underi, Lilli Prometi, Mats Traadi ja teiste eesti autorite loomingut.

Allikad: www.esperanto.ee, «Eesti nõukogude entsüklopeedia», Tartu Esperanto Selts