Tasu otsustab peremees

Individuaalsed keelud on kangemad kui üldised reeglid, kirjutab Jüri Adams. Riigikofu ja liikmete ja ministrite kohta kehtib tasustatud muu töö keeld.

Olenevalt sellest, kes on peremees, on kaks võimalust. Esiteks.

Kui nõukogu (või näiteks ka mingi ekspertkomisjoni) liikmeks saamine on selle asutuse või ettevõtte enda otsustada, otsustab asutus ka ise (nii nagu erafirmas teeb selle otsuse omanike koosolek), kas liikmetele tasu üldse makstakse ja kui makstakse, siis kui palju - muidugi nendes piirides, mida seadused ja määrused lubavad.

Teiseks. Kui aga nõukogu liikmeks määratakse mõne teise asutuse poolt, siis otsustab tasu küsimused ametisse määrav asutus või ametiisik.

Siin on omakorda kaks juhtumit. Kui riigiasutus saadab mõne oma töötaja mõne nõukogu liikmeks, on reeglina tegemist sellele ametnikule antud ametiülesandega, mida ta täidab tööajast.

Sel juhul ei saa kõne alla tulla enam mingi spetsiaalse tasu maksmine (kuigi jääb võimalus, et põhitöökohal makstakse sellisele töötajale lisatasu või preemiat).

Kui aga asutus saadab nõukogusse oma esindajana inimese, kes ei kuulu asutuse töötajate hulka, tuleb sellise inimesega sõlmida leping - ja selles lepingus leppida kokku ka tasu suurus.

Kui on tegemist nõukoguga, mis moodustatakse eraldi seaduse alusel, tuleb vastust tasuga seotud küsimustele otsida sellestsamast seadusest.

Mõnel erandlikul juhtumil võib vastus sisalduda ka mõnes teises seaduses. Kui aga seadustes ei ole sõnagi tasustamise kohta, peab sellest järeldama, et selle töö eest ei ole tasu ette nähtud.

Ja lõpuks veel põhimõte, et individuaalsed keelud on kangemad kui üldised reeglid: Riigikogu liikmete ja ministrite kohta keh-

tib tasustatud muu töö keeld.

Mõned näited. Igati eeskujulik on haigekassa seadus: «Nõukogu liikmetele, kes ei kuulu nõukogusse ametikoha järgi või kes ei ole Riigikogu poolt määratud, makstakse nõukogu liikme kohustuste täitmise eest tasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud suuruses ja korras.»

Keerulisem on lugu Riigimetsa Keskuse nõukoguga, mille liikmete tasustamise küsimuse delegeerib seadus valitsusele. Siin saab tasustamine kõne alla tulla vaid sel juhtumil, kui Riigikogu on nimetanud nõukogusse kellegi, kes ei ole Riigikogu liige või ministeeriumid kellegi, kes ei ole ministeeriumi töötaja.

Aga Eesti Panga nõukogu liikmete tasu kohta, samuti ringhäälingunõukogu liikmete tasu kohta ei ole üheski seaduses midagi öeldud. Sellest tuleb teha järeldus, et nemad ükski oma ameti täitmise eest tasu ei saa.