Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2228547t1hcf91.jpg)
Kuidas tulla toime võimsa naabriga? Ilmselt on Hollandi valitsus maadlemas selle isepäise küsimusega. 2003 oli halb aasta Saksa-Hollandi suhetele; Berliin ja Haag näitasid tõendeid fundamentaalselt erinevatest vaadetest Iraagi kriisile, transatlantilistele sidemetele ja Euroopa kaitsele (Holland jäi ettekavatsetult välja Prantsuse-Saksa-Belgia-Luksemburgi shokolaadi tippkohtumisest Euroopa kaitse osas Brüsselis 29. aprillil).
Saksa finantsminister Hans Eichel kaebas avalikult Hollandi ristiretke üle Saksamaa (ja Prantsusmaa) lõdveneva eelarvedistsipliini vastu, see kulmineerus ägedas kokkupõrkes oma Hollandi kolleegi Gerrit Zalmiga stabiilsuspakti tõlgendamise osas 25. novembril, kui Saksamaa siseminister Otto Schily süüdistas väikest Põhjamere kuningriiki narkootikumide-vastase lahingu eiramises.
Ennustamatu Berliin
Kõigele krooniks pole Saksamaa liidukantsler Gerhard Schröder, toretsev pragmaatik, ja Hollandi peaminister Jan Peter Balkenende, jäik kalvinist, suutnud saavutada lähedast, isiklikku sidet (Männerfreundschaft - kui kasutada Schröderi eelkäija Helmut Kohli sõnu).
Hollandi poliitikategijad ja eksperdid käsitavad Saksa Schröderi punarohelise valitsuse välispoliitikat kui enesekindlat, ennustamatut ja - ehkki keegi seda avalikult ei tunnista - ebausaldusväärset.
Nad kaebavad, et Berliin kaotas oma vahendajarolli (Brückefunktion) Pariisi ja Washingtoni vahel, sest Schröder võttis avalikult prantsusmeelse seisukoha Iraagi kriisi ajal ja eemaldus seetõttu ameeriklastest.
Selle kasvava rahvusliku eneseteadvuse (Nationalbewusstsein) tagajärjena on Hollandi huvi Saksamaa vastu märkimisväärselt vähenenud. Balkenende konservatiivne valitsus on taastanud atlantismi tuttava traditsiooni.
Omalt poolt on Schröder loobunud Euroopa föderalismi ideaalist ja eelistab otsest koostööd Euroopa teiste suurriikidega - Berliin pöörab vaevu tähelepanu väiksematele liikmesriikidele.
Hiljutised pinged meenutavad sageli problemaatilisi vastastikuseid suhteid 1970- ndatel aastatel. Siis kaebas kantsler Helmut Schmidt pidevalt moralistlike hollandlaste üle (die moralischer Holländer).
Reaalpoliitik Schmidt ei saanud läbi Hollandi peaministri Joop Den Uyliga, samuti sotsiaaldemokraadiga, kuid eeskätt ortodoksse protestantliku idealistiga.
Ehkki Belgia võttis Hollandilt järk-järgult üle rolli Euroopa juhtivmaana (Gids-land) 1990. aastatel, pole moraalse üleoleku tunne Saksamaa suhtes kunagi kadunud.
Hollandi negatiivsed hoiakud oma suure naabri suhtes on suurelt osalt inspireeritud vanadest klisheedest Preisi/Saksa hierarhilise käitumise ja natside okupatsiooni kohta Hollandis Teise maailmasõja ajal («Ma tahan oma vanaisa jalgratast tagasi,» on senini populaarne nali).
Hollandi uus välisminister Bernard Bot - ta järgnes Jaap de Hoop Schefferile, kellest sai eelmisel kuul NATO peasekretär - on otsustanud suhteid Saksamaaga parandama asuda.
Vanad klisheed
Intervjuus päevalehele De Volkskrant 27. detsembril ütles ta, et tajub ohtu: «Me ei meeldi suurtele ELi liikmetele, sest me oleme ninakad, samal ajal ei meeldi me väikestele liikmesriikidele, sest nad mõistavad, et midagi ei saavutata ninakusega.»
Visiidi ajal oma Saksa kolleegi Joschka Fischeri juurde 12. jaanuaril kuulutas ta, et «respekteerib» Berliini eelarvepoliitikat.
See märkus põhjustas Haagis suurt segadust. Paistab, et edev karjääridiplomaat Bot, kes peab end Hollandi juhtivaks eksperdiks Euroopa lõimumise osas, on avaldanud Balkenendele ja eriti Zalmile survet.
Pole juhus, et 16. jaanuaril teatas tõre finantsminister, et Holland ei sekundeeri Euroopa Komisjonile tolle finantsministrite nõukogu kohtussekaebamise osas stabiilsuspakti eiramise eest.
Suhted Saksamaaga on saanud tähtsa koha Hollandi poliitilises programmis. Kuid kas Saksamaa tegelikult sellest hoolib?