Tartu rahu tegi Eestist bolševike kullapesula

Täna 84 aastat tagasi sõlmitud Tartu rahulepingu alusel maksis Venemaa Eestile 15 miljonit kuldrubla. Tegelik kullavool, mis Eesti majanduse üle ujutas, oli märksa suurem.

Tartu rahuleping tegi Eestist esimese riigi, kes seadis Nõukogude Venemaaga sisse ametlikud suhted. See asetas riigi välispoliitiliselt erilisse olukorda ning lõi ka vastava majandusfooni, nendib ajaloolane Jaak Valge mullu ilmunud uurimuses «Lahtirakendamine».

Kommunistidel oli tarvis murda nende vastu kehtestatud majandusblokaad. Bolševistlikul riigil leidus lademes kulda – 1101 miljonit kuldrubla –, kuid kuna see oli enamasti varastatud ja röövitud, blokeerisid Lääne börsid Vene kulda.

«Mis kujul kuld ka ei olnud, tuli see eelnevalt «puhtaks pesta». Pärast Tartu rahulepingut oli kõige mugavam seda Eestis teha,» kirjutab Valge.

Juba nende kullapartiidega, mis saabusid Venemaalt Eestisse Tartu rahulepingu alusel, käisid kaasas kullakotid, mis rändasid Tallinnast edasi läände. Eesti näitel soovis Venemaa endaga suhtlema ahvatleda nii teisi naaberriike kui ka Läänt, eriti Suurbritanniat.

Fantaasia pealinn

Juba paar nädalat pärast rahu sõlmimist saabus Tallinna endine rahanduse rahvakomissar ning Tartu rahudelegatsiooni liige Isidor Gukovski. Märtsis võttis Rahvakomissaride Nõukogu vastu ametliku otsuse kasutada «Balti akent» maksimaalsel määral tööstus- ja toidukaupade impordiks läbi Tallinna sadama.

«Gukovskil olid väga suured ülesanded ja ka väga laiad volitused. Ta pidi bolševike kulla «puhtaks pesema» ning ostma kokku kõikvõimalikke kaupu, alates heeringatest ja kartulitest kuni vikatite ja kuulipildujateni,» kirjutab Valge.

«Nii kujunes Tallinn, [hili­sema Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi esindaja Georgi] Solomoni sõnul «provintsilinn, mida ainult Eesti iseseisvuslaste lennukas fantaasia võis pealinnaks ülendada», bolševike valuutaoperatsioonide keskuseks ning esialgu ka ainsaks paigaks, kus Nõukogude Venemaa oma välisoste sooritas,» seisab Valge raamatus.

Tallinna saadeti ning Eesti Panka deponeeriti kuld, briljandid, väärisesemed, erineva riigikorra rublad ning välisvaluuta ilma kuigi täpse raamatupidamiseta, kuid väga suurtes kogustes.

Sealt kandis Gukovski kulla üle kaubanduspartneritele või vahetas suure, kohati kuni 40-protsendilise kahjuga välisvaluutaks. Kullaga käisid kaasas röövitud vääriskivid ja väärisesemed. 1920. aasta detsembris oli bolševike Tallinna esinduses briljante, safiire, rubiine ja teisi vääriskive kokku üle kuue ja poole kilo.

Juba rahu-aasta mai lõpuks oli Tallinna sadam ummistunud Venemaale määratud kaupadega täidetud laevadest ning kaubavool ületas Narva-Petrogradi raudtee läbilaskevõime. Suure osa neist laadungeist moodustasid relvad ning muu sõjavarustus.

Kullavihm meelitas Tallinna avantüriste ja aferiste igast maailma otsast, siinsest idaärist kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui «rahvusvahelist kloaaki».

Pesukorv raha täis

Eesti pankadest tegelesid Gukovski teenindamisega Scheel ja Co, Pung ja Co, Harju Pank (mille üks omanikke oli Konstantin Päts), Revalis ning ka Eesti Pank. Kaupu hankisid peamiselt vahendajatest spekulandid.

Valge toob ära kirjelduse Landmani ning endise Ajutise Valitsuse teedeministri Ferdinand Peterseni kohtumisest: «Läksime Toompeale. Landman oli ostnud endale sinna kaks kivimaja. Ütles, et on veel ühenduses Venemaa kaubandusesindusega ja ekspordib kaupu Venemaale, kust saab raha ja kaupu. Landman istus uhke kivimosaiikkattega laua taha. /–/ Laua kõrval oli suur pesukorv kuhjaga rahapakke täis. /–/ Osutasin pesukorvile: «Kas seda on mõtet võõrastele näidata?» – «Ei ole veel jõudnud ära panna. Magamistoa nurk on juba ka kotte täis.»»

1921. aasta märtsis Inglismaaga sõlmitud ajutine vabakaubanduskokkulepe võimaldas Vene kulla vaba müüki Briti väärisasjade börsil ning röövis sellega suure osa Eesti poliitilisest tähtsusest.

Kahe aastaga saatis Venemaa Eesti kaudu läände vähemalt 683,5 miljonit kuldrubla ehk müntidena peaaegu 700 tonni kulda, arvestamata kullakange. Vahendajatele langes sellest 80 miljonit, millest omakorda Eestisse jäi Valge hinnangul 30–50 miljonit kuldrubla ehk 5,1–8,5 miljardit marka.

Soliidne varimajandus

«See oli tohutu väärtus,» kirjutab ajaloolane. «See summa jääb vaid mõnevõrra alla kogu Eesti Vabariigi aastate 1920–1922 ekspordi väärtusele (9,7 miljardit marka).»

Nii tõi ida-lääne majandussilla roll, mida Eesti etendas paari Tartu rahule järgnenud aasta vältel, majandusele sisse 64,6 miljonit kuldrubla. Suur osa sellest rahast kanaliseerus hiljem Konstantin Pätsi majandusringkonna kätesse.

Rahule eelnenud Vabadussõda oli maksma läinud peaaegu sama suure summa – kuni 62 miljonit kuldrubla.

Tagasi üles