Meediaarvustus: Radiolinja stroboskoopiline giljotiin

Radiolinja telereklaam «Kõige ilusam leviala»

Rumalus oleks küll vabandav asjaolu, aga visuaalne pahatahtlikkus enam mitte. Seega: nüüd ongi kõik.

Finito

, ma ei hakka kunagi Radiolinja kliendiks, kui mind peibutatakse sellise… jõnksulise reklaamiga. Millisele sihtrühmale see on mõeldud? Kõigile ja mitte kellelegi?

Okei. Äkki ma olen vanamoodne. Äkki me kõik, kes me otsime televisiooni-, filmi- ja reklaamivisuaaliast dünaamikat, oleme lootusetud vana kooli mehed? Vahest on Radiolinja reklaam hoopis novaatorlik ja ilus? Ehk on Euroopas-Ameerikas pöördeid kõrgel hoidev kvaliteetpildi ideoloogia makulatuur? Tõepoolest - meie eestlased, näe -, meie ikka suutsime sellise jaburduse ka ära teha, et näitame Eesti ilusaimat leviala võimalikult võikana. Õigupoolest on ju Radiolinja reklaamis kaunid pildid. Ja muusikavalik on ka hea. Aga strobo - katkendlik-hüplik liikumisefekt videopildis - ei lase meil seda näha.

Milleks meile liikuva pildi semantiline sobivus copy’ga, milleks meile pildi integreeritus muusikasse? Teeme asja hoopis haltuura korras ära ja lõikame pärast vikatiga pappi. Kaamerarööpaid ega -tõstukit meil pole, steadicam’e on kogu riigis üks… ja pole vaja sedagi, kui me saame montaažis kogu oma kõikuv-väriseva pildi strobosse keerata. Profikaamerat pole samuti, aga mis sellestki: stroboreklaami saab ju isegi fotoaparaadiga purki.

Sest milleks näidata klassi, kui klassi pole? Genereerime hoopis giljotiiniga visuaalseid lahendusi ja pärast vaatame teleka asemel raadiot - pole vähemalt pildile midagi ette heita.

Tagasi üles