Eesti vajab mõõdukust

Raivo Vetiku hinnangul pole Eesti mitte ainult parem- või vasakpoolsuse, vaid ka süveneva erimeelsuse või koostöö teelahkmel.

Aristoteles nimetas hüveks keskteed äärmuste vahel. Tema õpetust on hea silmas pidada ka Eesti poliitikas. Võib väita, et tasakaalu ning sotsiaalse mõõtme rõhutamine viimaste aastate ühiskondlikus debatis just seda teebki.

Samas tuleb mõõdukust soovida mitte ainult turufundamentalismi propageerijatele, vaid ka sotsiaaldemokraatidele. Nõustudes avaliku pöördumise «Eesti teelahkmel» paljude ideedega, soovitaksin võitleva hoiaku ning «töötavale rahvale» apelleerimise asemel siiski ühiskonna kui terviku silmaspidamist.

Uue sünteesi vajadus

Võitlev retoorika on mõistetav kontekstis, kus sotsiaalne mõõde on jäänud totaalselt tagaplaanile. Samas iseloomustab selline hoiak pigem sotsiaaldemokraatia eilset päeva. Tänases Eestis on raske nõustuda väidetega stiilis «erahaiglad ja turvafirmad on rünnak riigi vastu». Seesugune ülepakkumine tõukab paljud liikumise potentsiaalsed toetajad lihtsalt eemale ning pikendab, vastupidiselt soovitule, «nähtamatu käe» valitsemist.

Tugeva toetuse tekkimine sotsiaaldemokraatiale eeldab mitte ainult kriitikat oponentide aadressil, vaid ka uusi ideid sotsiaalse sidususe ja majanduskasvu ühendamiseks. Vajadus selle järele oli näiteks ka projekti «Säästev Eesti 21» üks põhijäreldusi. Ilma tugeva jätkusuutliku majanduseta globaliseeruvas maailmas ellu ei jää. Seega on vaja avatust ning väärt ideede tunnustamist - isegi kui need pärinevad poliitilistelt vastastelt.

Hayekilt või Friedmanilt saab õppida nii mõndagi, sest nende kriitikas riigi ülemäärase sekkumise aadressil on tugev tõetera sees. Majanduspoliitikas tuleks turunõudluse juhtimise kõrval keskenduda ka majanduse sisendipoolele. Majanduslik vabadus on olemuslikus seoses poliitilise vabadusega.

Lisaks uutele ideedele eeldab toetuse tekkimine sotsiaaldemokraatiale ka koostöövalmidust ja ühiskonna kui terviku huvide silmaspidamist. Eesti avaliku debati peamine tunnus on aga see, et meile meeldib rääkida, kuid mitte kuulata. Igaüks kuulutab ainult oma tõde ning sisulist mõttevahetust napib.

Dialoogi vajadus

Dialoog eeldab teise poole tunnustamist. Üks viis seda teha on hüpoteetiliselt omaks võtta tema eeldused ning vastata nende alusel tekkivatele (ja seega omaenda ideoloogia seisukohalt kiuslikele) küsimustele.

Sotsiaaldemokraadid peaksid alustama oma ühiskonnaanalüüsi heaoluriigi puudustest. Tuleb tunnistada, et senine lääne heaoluühiskonna kogemus ei ole eriti hea teejuht tulevikuks. Sotsiaaldemokraatia on globaalselt ideoloogilises kriisis.

Loomulikult on heaoluriikidel palju saavutusi, kuid pigem tuleks analüüsida üha kuhjuvaid probleeme. Kogemus näitab, et heaoluriik on sageli ebaefektiivne, laiskust soodustav ja ressursse raiskav.

Milline võiks olla parempoolsete poliitiliste jõudude panus ühiskondliku dialoogi arengusse? Nende analüüsi lähtealuseks peaksid olema minimaalriigi piiratus ja sotsiaalse õigluse mõiste.

Eesti tegelikkus pakub suurepärast materjali selliseks mõtterännakuks. Tuleks süvenemisega lugeda Eesti inimarengu aruandeid. Keskenduda tööpuuduse, vaesuse ja kuritegevuse näitajatele. Võiks küsida, mida tähendab elu prügimäel.

Miks on Eestis viimase tosina aastaga kuritegevus kahekordistunud? Miks elab kolmandik Eesti lastest vaesuses? Miks paljud neist ei lõpeta isegi põhikooli ja kes neist tulevikus saab?

Ülisuur ebavõrdsus kahjustab ühiskonna kui terviku arenguvõimalusi sellega, et paljude andekate ja võimekate inimeste ressurss jääb vaeste olude tõttu kasutamata. See läheb lihtsalt raisku või inimesed lahkuvad mujale. Samuti tekitab kõrge ebavõrduse tase laialdast rahuolematust ja ühiskonna konfliktsust. Kuidas teha nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved?

Tõsised valikud

Kui selline mõtteline eksperiment toimuks ka tegelikkuses, siis mida see annaks? Kõigepealt tekitaks see ühiskondlikuks dialoogiks vajaliku diskursiivse välja, millel on võimalik mitte ainult rääkida, vaid ka kuulda ning ühishuve otsida. Tegelikult on see ju demokraatia aabitsatõde.

Edasi looks see eeldused ka teaduspõhiseks poliitika kujundamiseks, sest tekitaks huvi ja vajaduse teadusekspertiisi kasutamise järele. Tulemuseks oleks mitte ainult poliitiline, vaid ka informeeritud otsustamine ning juhuslikkuse vähenemine riigivalitsemises.

Uue sotsiaaldemokraatia huvides on selline dialoogiväli tekitada. Arvan, et «Eesti teelahkmel» sellele eriti kaasa ei aita. Võib olla kindel, et vastust, mis oleks küsimust kuulnud, ei järgne. Sest küsimus on sõnastatud liialt enesekeskselt.

Seega pole Eesti mitte ainult parem- või vasakpoolsuse, vaid ka süveneva erimeelsuse või koostöö teelahkmel. Esimese valiku tegemisel on määravaks rahva toetus ja poliitiliste koalitsioonide loogika. Teise valiku tegemisel on hea silmas pidada Aristotelese õpetust mõõdukuse eelistest.