Dünamiidipreemia Vabale Euroopale

Tõnis Paltsi arvates on Vabal Euroopal suured teened Ida-Euroopa riikide vabanemisel kommunistlikust terrorist – ta hoidis üleval lootusesädet, rääkides asjadest nii, nagu need on.

Mäletan hästi. Oli aasta 1962. Kariibi mere kriis. Isa veetis palju tunde raadio juures, otsides lausekatkeid, otsides sõnu, mis kõlaks nagu tõde. Raadio Svoboda ja Ameerika Hääle lainetelt. Lausekatkeid ja sõnu seepärast, et tõe teada saamist segati. NSV Liit ehitas terved segajate süsteemid - nii kallid ja nii massiivsed, et vabade raadiote segamine maksis Nõukogude Liidule ilmselt rohkem, kui vaba maailm maksis saadete valmistamise eest Euroopas ja lombi taga.

Selge, et tegu oli väga ohtliku vaenlasega kommunistlikule režiimile, sest ega muidu oleks raha kulutatud. Mäletate veel ehk nn kolme õde Suur-Ameerika tänavalt? Need olid segajate mastid keset Tallinna linna.

Üks neist seisab veel tänagi mälestusmärgina ühelt poolt totalitaarrežiimi rumalusele, teiselt poolt Vaba Euroopa (VE) ja Ameerika Hääle tublile ja visale tööle kommunistliku diktatuuri uuristamisel.

Mälestuskillud

Nüüdseks on aga Vaba Euroopa oma töö eesti ja veel paljudes Euroopa keeltes lõpetanud. See osa maailmast on jälle vaba. Hiiglaslik töö on tehtud, oma osa sellest antud. Just seepärast esitasime meie - Urmas Reinsalu, Tiit Matsulevitsh ja allakirjutanu - Raadio Vaba Euroopa Nobeli rahupreemia kandidaadiks.

VEga on meist enamikul oma mälestused. Kui arutasime Raadio Vaba Euroopa kandidatuuri rahupreemiale, tuli Tiidule meelde 1982. aasta suvi, stuudiumijärgne militaarlaager Kesk-Leedus.

Laager oli nüri, meeleolu äraolev, Brežnevi surmani jäi paar-kolm kuud. Poistel olid kaasas VEFid ning Vaba Euroopa saadete kuulamine sai igapäevaseks rituaaliks. Tekkis õhuakna efekt, mida nautisid kõik.

Leedus eestikeelseid saateid ei segatud, heli oli hää, otsekui ultralühilainelt. Vene ohvitseridele seletati, et kuulatakse Eesti Raadiot.

Kümmekond aastat hiljem, Toomas Hendrik Ilvese peatoimetajaks olemise ajal, tegi Tiit ka ise sagedasti kaastööd Vaba Euroopale. Sümpaatne oli seegi, et Vaba Euroopa saadete suunitlus oli Ameerika Häälega võrreldes märksa Eesti-kesksem. Kuid tagasi okupatsiooniaega.

Okupatsiooniaeg ei olnud kerge ja ka Eesti vabadus ei tulnud kergelt. Ka meie endi seas oli palju kõhklejaid. Me olime võõrvõimu poolt hirmutatud, lollitatud ja mürgitatud. Iga tilk julgustust, iga tilk lisainformatsiooni väljast võis olla määrav, säilitamaks meis demokraatia ootust.

1968. aasta kevadel sõitsin koos isa ja tema kirurgist sõbraga autoga Kuressaarest Tallinna. Tee tagaistmel läks seekord õige kiiresti, sest mehed arutasid eespingil Praha kevade sündmusi. Sealjuures kogu teave pärines Vaba Euroopa lainelt. Kas meil oleks lootus säilinud, kui me poleks teadnud, mis tol kevadel Prahas toimus? Kui me ei teaks Dubceki kangekaelsusest, kui me ei teaks üliõpilasest, kes nõukogude ülekohtu vastu protestides end põlema pani... Igal juhul oleks lootusesäde oluliselt tuhmim olnud. Julgeid vähem. Võib-olla ei oleks kunagi isegi olnud «40 kirja». Võib-olla ei oleks olnud 1988. aasta loomeliitude pleenumit.

Infosulus Eesti

Eesti oli infosulu mõttes veel õnnelik. Meil oli Soome TV, mis andis küll mingi pildi maailmast, kuid kui lõpuni aus olla, ei olnud sugugi mitte tõe kanal Nõukogude Liitu puudutavates asjades. Pealegi oli see infokanal eelkõige tallinlaste privileeg, nagu odav bussipilet täna.

Seega olid Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl ka meile asendamatud. Rääkimata teistest Ida-Euroopa riikidest - kaasa arvatud Läti ja Leedu. Nemad toitusid ametlikult vaid «Programma Vremjast».

Sealt tulnud infotulvast võis järeldada vaid seda, et USAs on kohe toimumas Suur Sotsialistlik Ameerika Revolutsioon. Teleekraani järgi olid pea kõik inimesed pidevalt demonstratsioonidel paha USA valitsuse vastu. Samasuguseid kaadreid võis näha Londonist ja Bonnist.

Niisuguses olukorras kaob lootus vabaduse eest võitlemiseks. Võitlus käib ju inimeste hingede ja mõistuse pärast. Inimeste usu pärast.

Ja ainsaks kanaliks, mis aitas usku vabadusse elus hoida, oli paljudele Ida-Euroopa rahvastele just VE. See ütles, et demonstratsioonil, mida kommunistid serveerisid meile massirahutusena, osales vaid kümmekond KGB kohalikku agenti. Ja me saime kinnitust, et asjad pole nii, nagu võõrvõim räägib. See aga tugevdas meie tahtmist saada vabaks.

80ndate lõpus pääsesid rahvad laviinina surve alt. See oli paljuski Vaba Euroopa teene. Et see okupatsioon nii rahulikult läks ja vabadus peaaegu veretult tuli, on paljude soodsate asjaolude kokkusattumine. Kuid kindlasti ka VE süstemaatilise tegevuse vili.

Külma sõja lõpp

Kui Ida-Euroopa vabanes, lõppes ka külma sõja ajastu. Terve sõja ajastu. Selle lõppemisele kaasaaitamine on olnud üks jumalale meelepärane tegu. Kellel siis oli selles kõige rohkem teeneid?

Tihti räägitakse Gorbatshovist. Jah, ta oli tegija. Kuid ta ei toimetanud vaakumis. Aga Vaba Euroopa? Võttes arvesse, kui olulise panuse andis raadiojaam kodanike liikumapanemisse, ei olnud tegu sugugi mitte väiksema tegijaga.

Jälle on tulemas Nobeli preemiate jagamise tseremoonia, sealjuures ka rahupreemia. Vaba Euroopa on teinud väga palju rahu heaks. Kes veel oleks viimase viiekümne aasta jooksul rohkem teinud?

Vaba Euroopa lõpetas tegevuse. Ta on oma töö tehtuks lugenud. Mõõtmatult suure töö. Ta väärib Nobeli preemiat!