Harju maakohus jättis vabadusse ihkava kolmikmõrvari Anatoli Neželski (58) vangimajja oma surmapatte kahetsema.
Kolmikmõrvar kipub vabadusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile seisis aastail 1994–1996 Tallinnas kolm inimest külmavereliselt maha lasknud Anatoli Neželski pärast üheteistkümne aasta pikkust vangielu taas kohtu ees. Õigemini – tema oli vanglas ja andis videoprotsessi ajal Harju maakohtule aru, miks peaks kohus ta neli aastat enne karistusaja lõppu vabadusse laskma.
Neželski väitel on ta meelt parandanud ning vabaduses ootavad teda elupaik ja töö. Kulunud sõnad, mida korrutavad sajad kurjategijad. Ometi on Neželski suur erand. Mitte sõnade, vaid oma 15 aasta pikkuse vanglakaristuse poolest.
Miks kohus siis kolmikmõrvar Neželskile omal ajal halastas? Miks ta1998. aastal eluks ajaks vangi ei läinud?
Neli aastat redus
Põhjus oli lihtne. 1994. aasta suvel, kui Neželski alles relvaga ringi jalutas ja inimesi tappis, polnud Eesti seadustes veel eluaegset vabadusekaotust. Kuid polnud ka Neželskit, keda karistada. Ta oli tagaotsitav, kuigi elas Tallinnas Nisu tänaval ühe tuttava juures ja remontis tolle korterit. Pärast seda redutas Neželski mitmes kohas ning käis poodides toiduvargil.
Politsei tabas mõrtsuka 1998. aasta 17. märtsi hommikul Kauba tänav 24 maja ees. Seega kaks aastat pärast Neželski kolmandat veretööd Hansapanga ees Liivalaia tänaval, kus ta oli lasknud maha firma Pesutehnika raamatupidaja ja röövinud temalt koti 49 000 krooniga. Ning ligi neli aastat pärast seda, kui ta oli Lasnamäel tapnud oma lahutatud naise meeskülalise ja paar kuud hiljem ka Luise tänava valuutavahetuspunkti juhataja.
Valuutavahetuspunktist ei saanud Neželski sentigi, küll murdis ta surmavalt haavatud ohvri tulistatud kuulide eest põgenedes oma jalaluu.
Nagu Neželski pärast kinnipidamist rääkis, ta suisa ootas tabamist. Oma mõrvu selgitas ta aga nii: «Ma ei arvanud, et pärast esimest tapmist võiksin ma ka teisi inimesi tappa. Ei, mul lihtsalt oli raha vaja. Esimene tapmine oli järgmiste detonaator ...»
Fanaatiline usklik
Neželski eksabikaasa sõnul oli ta mees fanaatiline usklik, kes käis igal hommikul Nevski katedraalis jumalat palumas. Ta ei suitsetanud ega joonud.
Nooruses sõitis Neželski kalalaevadel, hiljem töötas vineeri- ja mööblivabrikus, kus tegi oma esimese tapariista, millest laskis maha ka oma esimese ohvri. Relvad olid Neželski sõnul teda lapsest saadik huvitanud. Hiljem töötas mees Priisle poes valvurina.
Kinnipidamisel võeti Neželskilt ära 1930. aastatel Hiinas valmistatud laskekõlblik TT-püstol, millega ta oli tapnud oma viimase ohvri. Selle relva oli ta ostnud turult.
Ent kuidas suutis Neželski Eesti politseiga ligi neli aastat kassi ja hiirt mängida?
Uurimisel selgus, et Neželski – kunagine mittekoosseisuline miilitsatöötaja – tundis kriminaalpolitsei tööd. Ta teadis, et vanade tuttavatega ei tohi suhelda ega uusi soetada, sest just inimestelt kuuldu kaudu jõuab politsei kurjategijani.
Kohus otsustas, et Neželskit on vara meie sekka lasta, sest pole teada, mida teeb mees siis, kui tal pole sentigi taskus. Kas hangib relva ja tapab taas?
Veretööd
• 27. juuni 1994 – tappis Lasnamäel oma kodus naise töökaaslase Gennadi (26)
• 31. august 1994 – tappis Luise tänava valuutavahetuspunkti Antonius juhataja Jüri (31)
• 7. märts 1996 – tappis Liivalaia tänaval Hansapanga ees firma Pesutehnika raamatupidaja Rita (48)