Kunstimaja kolmes saalis saab näitusel «In-Cinema» tutvuda Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengitöödega, mille vaatamisel saab ka tegutseda ning mis kuuluvad sellisesse kunstialasse nagu uus meedia ja multimeedia.
Kolmes saalis esitleb ennast tulevikukino
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealkirjale «In-Cinema» võiks pakkuda vasteks sõna osaluskino, kuid sobivad ka sellised määratlused nagu tulevikukino, interaktiivne kunst, multisüeelised filmid jm.
Näitusetööd võib liigitada teema «Interaktiivne narratiiv ja digitaalne film» alla ning need on valminud Chris Halesi juhatusel viimasel kolmel aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakonnas.
Interaktiivse narratiivi ja digitaalse filmi teema on eksisteerinud viimased kümme aastat. See tähendab sadu eksperimente filmis, videos, kujutavas kunstis ja uues meedias, kus autorid on pakkunud vaatajatele osalust kunstiteostes.
Vaataja osaleb teoses
Üheks esimeseks filmiks peetakse selles valdkonnas tehhide «Kinoautomati», mida esitati Montreali maailmanäitusel 1967. aastal.
Interaktiivne film on vaataja poolt juhitud filmjutustus. See on tihedalt seotud arvutikeskse kunsti ja meediadisainiga.
Kuigi näitusele «In-Cinema» välja pandud projektid on üliõpilastööd, on mitme puhul tegemist õnnestunud ja põneva kunstisaavutusega.
Muu hulgas on neile omased ka sellised tundemärgid nagu kohalik ehk Tartut puudutav tähendusväärsus, individuaalne lähenemine, ?nnovatiivsus eesti kunsti kontekstis ja lõpetatus. Parimate tööde puhul on need neli tundemärki kõik esindatud.
Lihtsalt ilusaid töid
Mitme töö puhul võiksime näha arvestatavat esteetilist kvaliteeti ja nimetada neid lihtsalt ilusaks.
Gabriela Järveti, Lauri Järvlepa ja Kaiko Lipsmäe «Ülikooli-Vanemuise-Pepleri-Vallikraavi» on kohaliku uue meedia kunsti võluv näide.
Ka paine ja raskemeelsus, mis on eesti kunstile nii tüüpiline, on siin esindatud unenäoliste omafilosoofiliste mõtisklustega, kuid lõpptoime on hoopis teistsugune. Kui varasemates kunstides, nagu maaliski, on kunstniku sõnum tihti esitatud kaude, nii et seda peab oskama lugeda, siis uue meedia kunstis võib autor otse ütelda, mida ta tahab ütelda.
Holger Lihtmaa, Ingrid Väärsi, Maiken Urmeti ja Heiko Undi «Unine hulkur» näitab chaplinliku tegelase juhtumusi Tartu agulis. Vaatajal on võimalus valida viise, kuidas segada hulkurit, kes otsib lootusetult magamiskohta.
Triinu Borga ja Alis Mäesalu «Tolstoi uksed» jäädvustab Tolstoi tänava uksi. Vaatajale on antud võimalus inimesi ustest välja kutsuda.
Fideelia-Signe Roots «Maali nii ja naa» (2004) on interaktiivne maaliõpetus, kus valida vesi-, akrüül- ja õlivärvide vahel, mida on võimalik segada vee ja õliga vaataja peab kombineerima ise.
Tartu noor kunst
Nii palju kui ma mäletan arutelusid Tartu kunsti üle, on lakkamatult olnud õhus küsimused, missugune on Tartu kunst olnud, missugune ta võiks olla ning missugune ta on nn Tallinna kunsti suhtes.
Niisugustes küsimustes on tuntav valuline ebamäärasus, rahulolematus ja soov midagi muuta.
Uus ja noor Tartu kunst võiks aga olla just selline, nagu on esindatud «In-Cinema» näitusel: see tegeleb uute tehnoloogiatega ja kohaliku keskkonnaga, eksponeerib isiklikku maailmavaatamist ja tunnetab rahvusvahelisi arenguid?
Praeguses ühendatud maailmas ei ole mõjutuste vastuvõtmiseks geograafiline asukoht enam tähtis, oluline on vastuvõtmistahe ja seda soosiv keskkond.
Näitus «In-Cinema» on kunstimajas avatud 22. veebruarini.