Jooming ooperis ehk Kosjas pööbli moodi

Immo Mihkelson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rahvusooperi Estonia Achilleuse kand on ooper - nimelt eesti ooper. Praeguses mängukavas leiate repertuaariloetelus selle kategooria teostest vaid lühiooperid «Kosjas» ja «Gurmaanid», mida sel hooajal rohkem pole plaanis mängida.

Neile eelnenud uudisteos, Raimo Kangro «Süda» jõudis Estonias lavale 1999. aastal, seda mängiti harva ja praegu tükki kavas enam pole. Siis möödus mitu aastat ja 2002. aasta aprillis toimus järgmine eesti ooperi esiettekanne. See oli René Eespere «Gurmaanid», mida nüüd, neljapäeval etendati alles kolmandat korda.

Viimane eesti klassikaline ooper, Eino Tambergi «Cyrano de Bergerac» (1974) oli Estonia laval viimati hea mitu aastat tagasi.

Miks miljonär itsitab

Nii võibki paberilt seda hõredavõitu statistikat vaadates jääda mulje, et rahvusooperil on teatavaid probleeme oma nime esimese poole rõhutamisega. Panus rahvuskultuuri kipub viimasel ajal jääma väikeseks. Hoopis rohkem tähelepanu on teater endale suutnud tõmmata kulukate remonditööde ja kollektiivi rahutusega.

Seepärast ongi eestimaise algupärandi etendamine rahvusooperis märksa suurem sündmus, kui see hooajakava sirvides või reklaamikampaaniate põhjal otsustades välja paistab. Mis sest, et tegemist vaid ühevaatuselise lühiooperiga.

Timo Steineri «Kosjas» puhul on suurmateks tähelepanuäratajateks ja publikumagnetiks libretist - eestluse probleemide lahkaja - Andrus Kivirähk ning tuntud pulli- ja vembumehed, kuid samas intellektuaalid Peeter Volkonski ja Hardi Volmer.

Lugu on lühidalt järgmine, originaalis paberil vaid veidi pikem kui see artikkel siin. Tossikese tüüpi Lembo viskab silma peretütar Liisule. Liisule aga meeldib Willy, kes sõidab mootorrattaga. Neiu unistab, et saaks temaga ühte heita. Pereema ei salli Lembot. Isa aga leiab poisis joomakaaslase ja hakkab väimeheks hüüdma. Seltskond, kuhu täieõigusliku liikmena kuulub ka tänavalt leitud kirpe täis koeranäss, leiab kiiresti ühise meestekeele.

Kui Liisu rõõmuks saabub dändilik Willy, lämmatab joomaseltskonna otsustav ühistegevus rõõmuhõisked ja külaline elimineeritakse jõhkral viisil.

Hädas naised anuvad viimases hädas appi kõrgemat väge, mis üllatuseks saabubki asja klaarima. Varsti on aga temalgi maika seljas ning kurvaks - või naljakaks, kuidas kellelegi - puändiks saab see, kui ta tõrrehäälel käsib naistel tuua meestele morssi. Punkt.

Pealtnäha lihtsas ja groteskses loos, mille Kivirähk kirjutas aastaid tagasi, veel tudengina, on jooni, mis võimaldavad panna selle resoneerima laiemal pinnal, tänapäevasena ja sotsiaalses dimensioonis.

Lavastaja Peeter Volkonski ja etenduse kunstnik Hardi Volmer on seda võnget võimendanud. Vaatajal ei jää kahtlust, et laval kirjeldatakse mentaliteeti, mis eksisteerib ka tänases Eestis. Ooperisaali kogunenud peenem seltskond on varmalt valmis selle üle naerma veendumuses, et jutt pole neist. Seal on üks teine Eesti, Muud Inimesed.

Võluvaks teeb asja aga see, et tegelikult kõneleb tükk veel avaramalt. Pole vaja kuigi erandlikku fantaasiavõimet, et näha seoseid, mis lülitavad sellesse mängu ka saalis itsitava miljonäri.

Meie enda tänapäev

Kõige selgemini jääb meelde lavastuse ja kujundusega saavutatu. Suurele poolläbipaistvale võrkekraanile näidatud kaadrid kultuslikuks saanud mängufilmist «Vallatud kurvid», maast laeni kõrguva klouni kujund Lembo aaria taustal; hiiglaslik laud ja toolid selle ümber, mis muudab laua ümber klaasidega askeldavad inimesed lilliputlikult väikesteks ka füüsiliselt. Või siis unistuste lõpp - kaadrid ürituselt, mida mõned hüüavad pingviinide paraadiks.

See, et silmaga haaratav mängib tugevamalt kui kõrvaga hoomatav, on lühiooperi «Kosjas» tugevus ja ühtlasi ka nõrkus. Nähtav loob aktuaalsuse mõõtme ja seose tänasega ning tõmbab tähelepanu eemale asjaolult, et muusika hääl pole selles lühiooperis kuigi tugev.

Riina Airenne koomiliselt avar vibrato sobis küll suurepäraselt hüsteerilise pereema rolliga, kuid samas muutis peaaegu arusaamatuks kogu teksti, mida ta laulis. Heli Veskuse lauldud sõnad kostsid saali pisut paremini, kuid ikkagi läks palju sellest kaotsi.

Hiljuti avaldatud teade uurimusest, mis teaduslikult tõestab, et ega näiteks bel canto stiilis laulev sopranihääl saagi füsioloogilistel põhjustel kõiki häälikuid õigel moel kuuldavale tuua, kinnitas seda, mida saalist on paljud inimesed juba ammu saanud tunda oma kõrvanahaga.

Lihtsaim moodus sellelt tähelepanu kõrvale juhtida oleks kasutada ooperiteatrites viimase kümnendi jooksul normiks saanud elektroonilist tekstitablood, kuid Estonia oma oli sel õhtul kahjuks pime.

Rostislav Gurjev (pereisa), Rauno Elp (Lembo), Priit Volmer (Koer) ja Mati Palm (Jeerum) said oma ülesandega kenasti hakkama, kuid säravat osatäitmist polnud neist ühelgi. Aga tükk seda ka ei eeldanud.

Timo Steineri muusika lühiooperile kandis õpitöö pooliklikkuse pitserit, jättis poolel teel oleku mulje. Esiteks kippus ebasobiv instrumentaarium summutama mitmel korral lauljate häält, teiseks jäi kammerlikult ahtaks kõladünaamika, justkui mänginuks lavaaugus vaid kolmandik muusikutest.

Muusikast tugevam

Efektsena mõjus ja naerpahvaku kutsus saalis esile stseen, kus õrnahingeliseks osutunud Koer äkki teatas, et tema tahab saada interpreediks, haaras kätte viiuli ja hakkas mängima Saint-Saėnsi kuulsat «Luike».

Muidu oli Steineri muusikas aga kaks kõige selgemini eristuvat märki.

Esimene neist oli slaavilik vokaalimotiiv, mis läbis teost algusest lõpuni, ja teine inglase Michael Nymani loomingust tuttav minimalistlik popisugemetega motoorika, mis alati vaibus enne, kui seda õieti märgata jõudis.

Aguliolustikku kommenteerivat või rõhutavat muusikamaterjali polnud, mis moodustas omamoodi huvitava kontrasti ning joonistas veel selgemate piiridega esile selle, millest varem on rääkinud Hardi Volmer.

Alkoholimõrv ooperilaval, maikasärkides joodikud, labastatud armastus, ideaalide nagu möödaminnes reetmine ja muu «sotsiaalporno» on räige kontrast püha kunstiga, mille üheks templiks ooperiteatrit peetakse.

Sellest sai tugev muusikaväline kujund hoolimata mõnest liignähtavalt tolknevast traagelniidist. Kombinatsioon Kivirähk-Volkonski-Volmer pluss Steiner rokib omapäraselt.

Kui kunagi jälle võimalus tekib, minge kindlasti vaatama. Eriti kui «Kosjas» on siis taas paaris Eespere-Õunapuu lühiooperiga «Gurmaanid», mis on meistriteos ehtooperlikus mõttes.

Ooperi esietendus

«Kosjas»

Muusika Timo Steiner, libreto Andrus Kivirähk, lavastaja Peeter Volkonski, kunstnik Hardi Volmer. Osades: Rostislav Gurjev, Heli Veskus, Rauno Elp, Riina Airenne jt

Rahvusooperis Estonia 19. veebruaril

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles