Vabadussõjas võidelnud soomlane saadab tervisi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane elusolev Eesti Vabadussõjas võidelnud soomlane 103-aastane Paavo Takula võitles hoolimata siinmail kaotatud kuulmisest veel Teise maailmasõja ajal korduvalt oma kodumaa vabaduse eest.
Üle-eelmise ja eelmise sajandi murdejoonel sündinud mees jälgib praegugi huviga maailma sündmusi: kuulab raadiot ja loeb ajalehti. «See on hea. Pole halb,» kommenteerib siinmail kunagi võidelnud mees Eesti liitumist NATOga.
«Kui ma vaid poleks Eesti Vabadussõjas haavata saanud,» tõdeb Takula. «Siis kadus see kuulmine.» 2. märtsil 104. sünnipäeva tähistav mees on juba 85 aastat elanud sõjainvaliidina. Puudest hoolimata osales ta ka aastail 19391945 Soome pinnal peetud sõdades. Ka neid võib pidada vabadussõdadeks, sest neis võideldi Soome vabaduse ja iseseisvuse eest.
Paavo Takula sündis
2. märtsil 1900 Ingerimaal Soikkula kalurikülas, tema ema oli soomlane ja isa eestlane.
Kaotas sõjas venna
Eesti Vabadussõtta läks ta Takulate hobusega. «Esmalt olin sakslaste hulgas, see oli eriline üksus,» mäletab Takula. «Seal olin vaid vähe aega.» Hiljem võitles ta Ingeri pataljonis.
Eesti vabaduse eest maksis Takulate pere rasket hinda. Lisaks Paavo kuulmise kaotamisele jäi isa Jaakko kadunuks ja vanim vend Mikko langes.
«Tibla tulistas merelt jube suurtelt sõjalaevadelt maale. Selle sõjalaeva nimi oli Petropavlov. Meil oli sinna maale tehtud punker ja punkri peale sattus üks granaat, siis see tegi hävitustööd,» kirjeldab Takula. «Vaid vend Mikko ei surnud kohe, kaks nädalat võttis aega. 12 tolli pikk kild oli seljas. See lõikas tema selgroo pooleks. Sõjaväearst ütles, et kui selgroog poleks katkenud, oleks Mikko võinud paraneda.»
Eestis pole Takula enam käinud. «Siis kui läheks, peaks minema Mikko hauale,» tõdeb ta kurvalt.
See-eest rõõmustab veteran silmanähtavalt, kuuldes intervjuu ajal, et Eestis on veel elus kolm Vabadussõjas käinud meest. Ta saadab relvavendadele sooje tervitusi.
Soome Talve- ja Jätkusõjas paigutati alati hobustega hästi läbi saanud Takula Häme ja Uusimaa ratsarügementi. Rügemendi tallides hoolitses ta ka Soome ülemjuhataja Mannerheimi Inglismaalt toodud suksu Katka eest. «Mannerheim rääkis hobusega rohkem kui inimesega,» naerab Takula.
Takula pikaealisusel on kahtlemata mitu põhjust. Naeratus ilmub kergelt huulile, kuid meelekohtadesse on alles sel talvel tulnud halle juuksekarvu. Seal, kus pikaealisuse geene jagati, oli see mees ilmselgelt kohal.
103-aastane sõjaveteran on terve elu liikunud looduses, sportinud ja teinud ohtralt füüsilist tööd. Tuleval sügisel kavatseb teraspapi minna taas marjule ja seenele. «Vaid viimasel sügisel läks halvasti, see pakane viis marjad,» kahetseb ta.
Veel mullu käis sõjaveteran suusatamas. Kui Superman kavatseks kunagi pensionile jääda, saaks ta Takulast võrdse võistluskaaslase omaealiste spordivõistlustel.
Kõige tähtsamaks pikaealisuse põhjuseks peab mees ise oma eluviisi. «Mina olen seda meelt, et kuna ma ei suitseta, ei joo, peab see mind heas vormis,» soovitab Takula, säde silmanurgas. Konjakilonksu aeg-ajalt ei loeta kuuldavasti alkoholi kasutamiseks.
1960.-1970. aastatel puhusid külma sõja osapoolte suhtes erapooletuks jäänud maades vasakpoolsed tuuled. Ka osa soomlastest püüdis kõigest hingest Nõukogude Liidule meeldida. Oma vabadussõja mõiste tarvitamise asemel hakati rääkima kodusõjast või rahvasõjast.
Vasakpoolses õhkkonnas ei austatud ka selle sõja veterane. «Nad ei saanud nendest asjadest midagi aru,» tõdeb Takula rahulikult, lisades, et nüüd on tema arvates veteranide eest hästi hoolt kantud.
Ehkki raske füüsilise töö eest on kogunenud vaid vähene minimaalpension, on ta oma eluga rahul. «Kõike on täiesti piisavalt,» leiab Takula. «Millestki pole olnud puudust.»
Paavo Takula poeg Pasi Takula see-eest pole rahul sellega, kuidas Soome suhtub kunagistesse sõjameestesse. Ehkki veterane hoitakse au sees, ei too see neile majanduslikku tuge vanaduspäevadeks.
Selle loo kangelane tuli Soome sõdadest ühegi kriimustuseta. «Kui oleks kusagilgi natukenegi haavata saanud, siis aidataks, kuid kui on lihtsalt veteran, siis mitte,» selgitab Pasi Takula rõhuga. See, et isa kaotas oma kuulmise Eesti Vabadussõjas, ei anna talle Soome sõjainvaliidi staatust.
Hea vorm, aga halb mälu
Möödunud aasta jooksul on Paavo Takula lühimälu halvenenud. Poeg ja minia elavad oma tööde tõttu niipalju liikuvat elu, et ei söanda teda üksi koju jätta. Heas vormis, kuid halva mäluga vana mees võib metsa ekslema minna.
«Isa sooviks olla meelsasti kodus. Ravi saab vanadekodus, kuid mitte kodus,» selgitab poeg.
Eelmise aasta oktoobris tungis Soome armee lasketiirus kuuli rikoett 150 meetrit edasi, jõudes maksimaalselt umbes viie meetri kaugusele ajateenijatest. Lehes olid uudised selle kohta, kuidas ajateenijatele pakuti pärast õnnetust psühholoogilist kriisiabi.
Tundub halva naljana, et heaoluriigi bürokraatia ei anna viie vabadussõja veteranile, Eesti Vabadussõja sõjainvaliidile, 103-aastasele vanurile selliseid elamistingimusi, mis sobiksid talle hüvituseks vaba isamaa kaitsmise eest.
Kuid sitke veteran ei ole kibestunud ega kurda. Mis on ilmselt tema kõrge ea kõige olulisem saladus.