Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õiglus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.»
Kas niisugused sõnad mõjuvad täna kohatult? Ma tsiteerisin meie iseseisvusmanifesti, «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele», mis 86 aastat tagasi pani aluse meie riigile.
Ülioluline dokument
See tekst manifesteerib meile meie iseseisvust, koos meie lipu, hümni ja vapiga. Aga sel dokumendil on ka juriidiline tähendus. «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» trükiti ära Riigi Teataja esimese numbri esiküljel.
Riigi Teatajat hakkas siis välja andma Eesti Ajutine Valitsus ja sealsamas oli ära märgitud, et Riigi Teataja «ilmub tarvidust mööda». Arvan, et niisama on meil tarvidust «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele» ikka ja jälle ilmutada ning kooliõpikuiski ümber trükkida.
Selle manifesti vaim elab mõistagi ka täna, meie põhiseaduses. Kuid ka tekst ise ja need aated tuleb uuesti ellu äratada.
Manifestis sisaldunud põhimõtted ja väärtused ei ole kaotanud 86 aastaga oma õigsust.
Koos vabariigi presidendi ja Riigikogu esinaisega kuulutasime kolm nädalat tagasi Tartus välja Eesti lipu aasta. Tänavu 4. juunil möödub 120 aastat päevast, mil Tartu Ülikooli eesti soost üliõpilased pühitsesid Otepääl oma sinimustvalge lipu.
Tahame olla põhjamaiselt asjalik rahvas ning meie suhtumine oma sümbolitesse on rahulikum kui suurtel rahvastel. Kuid sümbolite tähendust rahva ja riigi jaoks ei saa alahinnata.
Jagan vabariigi presidendi muret, et meil ei ole ikka veel Vabaduse sammast. 13 aastat pärast vabaduse taastamist: kas meil tõesti ei ole häbi, et Tallinna peaväljak ei ole mitte Vabaduse väljak, vaid autoparkla? Kas me anname endale aru, et vahe 13 aasta taguse ajaga ei ole tikutopsi muutunud hinnas, vaid vabaduses. Vabaduse väljak peab saama vabaduse väljakuks. Sellel oleks sümboli jõudu.
Eesti lipu aastal ja Euroopa Liidu ning NATOga liitumise aastal on meil rohkem põhjust järele mõtelda ka selle üle, mis on eesti rahvuslus ja mis on Eesti rahvuslik uhkus. Kas rahvuslusel on kohta tänases Eestis? Või peaksime rohkem keskenduma eurooplane olemisele, nagu mõned meie nii-ütelda arvamusliidrid meid veenda tahavad?
Ma arvan, et rahvuslus ei ole pelgalt võitlusabinõu, millel normaalses ühiskonnas ei ole suurt tähtsust.
Rahvuslus on igapäevane teadmine oma riigist, teadmine sellest, et me oleme Eesti kodanikud koos kõigi sellega kaasnevate kohustustega. See on osa meie identiteedist.
Meie positsioon ja tingimused pole 86 möödunud aasta kestel olnud alati nii kindlad. Niisiis on ebamoraalne püstitada küsimusi valikutest NATO ja Euroopa Liidu vahel, või suisa Euroopa eri osade vahel. Julgeolek sünnib läbi jätkuva ja kasvava koostöö.
Iseseisvuspäev ongi tegelikult üks suur tänupäev. Peaksime olema tänulikud Päästekomiteele. Peaksime olema tänulikud Johannes Kaivile, Ernst Jaaksonile, August Tormale ja teistele Eesti diplomaatidele, kelle tegevus, juriidiline korrektsus, kui soovite, meenutas maailmale Nõukogude Liidu okupatsiooni mittetunnustamise poliitika olulisust.
Muu hulgas oleme me ka nendele meestele tänu võlgu selle eest, et Eesti Vabariik 1991. aastal taastati ja et rahvusvaheline avalikkus Eesti Vabariigi taastamist just Eesti Vabariigi taastamise, mitte uue riigi sünnina käsitles.
Tänuga meenutame Eesti Kodanike Komiteesid, kes imeteldava juriidilise korrektsuse taotlusega ajasid sedasama asja.
Kuid iseseisvuspäeva eel peame hindama ka Venemaal toimuvat. «Üle Sarmaatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad,» kirjutati 86 aasta vanuses manifestis, kajastades meie riigi sünnivalusid.
Jõud ja nõu
Milline on olukord seal ja Eesti-Vene suhetes täna? Pean väga oluliseks, et Euroopa Liidus ja NATOs töötataks välja ühine ning konstruktiivne poliitika partnerluse ja koostöö edasiseks arendamiseks Venemaaga ja et seda ka üheskoos heas tahtes ellu viidaks.
Tulen tagasi meie iseseisvusmanifesti juurde. Siis ei kaheldud Eesti ees seisvate ülesannete tõsiduses. Ja nagu öeldud, kui ei jätkunud jõust, võeti appi nõu.
Selles dokumendis ühendati meie vabadusepüüete vaim harukordse juriidilise täpsusega. Samasugust rahvusvahelise õiguse tunnetust evisid meie rahvajuhid 60 aastat tagasi, kui Saksa okupatsiooni ajal ja põranda all tuli kokku Valimiskogu.
Nii nagu nägi ette 1937/1938. aasta põhiseadus. Sellel osalenud viimane peaminister Jüri Uluots, sõjavägede ülemjuhataja, Riigivolikogu, Riiginõukogu ja Riigikohtu esindajad tunnistasid nõukogude marionettvalitsuse ebaseaduslikuks ja nimetasid Jüri Uluotsa vabariigi presidendi kohusetäitjaks.
Järgmisel päeval nimetas Jüri Uluots peaministriks Otto Tiefi. Nendestki otsustest möödub tänavu 60 aastat.
Nende truudusvanne Eesti Vabariigile kohustas neid selleks. See oli parim, mida nad võisid teha. Kui ei saa jõuga, siis saab nõuga. Täna me teame, et neil oli õigus.
Täna oleme neile tänulikud.
Presidendi ja peaministri aastapäevakõned on avaldatud lühendatult