Raivo Palmaru kirjeldab Eesti ajakirjanduses toimivaid nähtamatuid jõudusid erinevad kanalid, aga info, mis tarbijani jõuab, on sellest hoolimata väikeste variatsioonidega samasugune.
Nagu jõuluõhtul kirikus ei midagi uut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen huvi ja murega jälginud ajakirjanike, oma hiljutiste kutsekaaslaste tegevust kõikvõimalikel sündmustel - kuidas tullakse ja ollakse, millele keskendutakse. Eriti mõtlemapanevad on reporterite kaks kategooriat: noored haned ja vanad kalad. Nimetused on mõistagi tinglikud ja kaugeltki mitte seksistlikud.
Vanad kalad pole ainult mehed. Noor hani aga on metafoor, mis nagu kõik ümberütlused tõstab sihtmärgis esile ainult teatud omadused ja jätab teised varju. Antud juhul teravdab see hane otsustavust ja taibukust ega ole seotud nende omaduste kandja muude iseärasustega. Pealegi on hani positiivne tegelane - legend räägib, et tema kisa päästis muiste Rooma linna.
Vana kala
Vana kala on eesti ajakirjanduse tõeline õis! Väärikalt astub ta uksest sisse ja heidab aeglase pilgu üle ruumi, silmis raugus ja kõikumatus. Esmapilgul võib näida, et tegu on tõepoolest elutarga inimesega. Kuid see võib olla ka optiline pettus, sest vana kala on lihtsalt hermeetiliselt suletud olend.
Enam kui kellegi teise puhul kehtib tema kohta 20. sajandi ühe nimekama ajakirjaniku Walter Lippmanni tähelepanek: mitte et ta kõigepealt näeb ja seejärel defineerib, vaid vastupidi. Sündmust ennast vajab ta õigupoolest ainult selleks, et lisada juba valmis käsitusele mõne olustikulise detaili abil värvi ja hankida kolm-neli head tsitaati.
Sama tehnikat, muide, kasutab ta usutlemisel, eriti telefoniintervjuu puhul. Sestap nopib ta usutletava jutust välja vaid tema arusaama toetavad laused, kõik muu jääb tähelepanuta.
Noorel hanel on vana kalaga võrreldes väike puudus. Temagi kaldub konstrueerima tegelikkust pigem ühe malli järgi, kuid neetud elu oma tuhandepalgelisuses, tujukuses ja ebaloogikas ei taha lasta end nõnda määratleda.
Selgituseks: lugu kirjutaval ajakirjanikul tuleb selgusele jõuda, millisesse olukorramäärangusse parajasti käsil olev sündmus sobitada. Näiteks: kui inimene on tänaval pikali maas, võib toimuvat tõlgendada haigusjuhtumi, purjusoleku või naljana. Kohalejõudnud reporter üritab saadaolevate vihjete põhjal otsustada, mis määratlust antud juhul rakendada. Maaslamaja sinised huuled annavad märku, et tegu võib olla südamerabandusega, viinahais lubab liigitada juhtumi «kustumiste» hulka.
Vanalt kalalt ei nõua sündmuse määratlemine vaeva. Tema teab täpselt, et kodanik P on joodik, K on naljamees ja auväärne härra T saab olla ainult haige. Selle käsituse vormib ta tekstiks. Kui vana kala maaslamajat ei tunne, kasutab ta oma mälus leiduvaid lähemaid seoseid. Ta lihtsalt liigitab maaslamaja kas P, K või T hulka.
Hani hanede seas
Noorele hanele asi nii selge ei ole. Tema jälgib sündmust nõutul pilgul, püüdes aru saada, mis toimub. Murelikult teeb ta mingeid märkmeid või laseb kaameral seda ja teist üles võtta. Seejärel toibub ta kohmetusest ja asub parvlema omasuguste summas, ilmutades elavat huvi prominentide (loe: stereotüüpsete meediakangelaste) vastu.
Peagi saabub sündmuse kõrgpunkt - stseen koridoris, kus üksteise kõrvale üles seatud telekaamerad ja kümned diktofonid salvestavad õhinal ühe ja sama tegelase etteastet. Mida öeldi? Miks öeldi? Pole tähtis, peaasi, et tema ütles! Pärast seda võib täis vaikset õnnetunnet minna lugu kokku kirjutama või monteerima.
Tihti saab hani asjast tolku alles tagantjärele - arvutivõrgust BNSi samateemalist uudist lugedes. Kuid uudisteagentuuri sõnaseppadel on alati kiire, mistõttu sündmuse mõtestamisel läheb enamasti käiku esimese mulje põhjal sündinud tõlgendus. Kui hani BNSi ei kasuta, esitab ta kõige lihtsama ja kulunuma tõlgenduse - selle, millest ta aru sai.
Õhtul võib kolme telekanali uudistes imetleda tunniajaste vahedega põhiliselt BNSi tegelikkuseversiooni, mida on garneeritud tolle koridoris tehtud usutlusega. Ainus erinevus: iga kanal on selle üles võtnud pisut teise nurga all. Sama käsitust kordavad järgmisel hommikul ajalehed ning sündmuse sõnalised pühkmed jõuavad ka internetti, kus innukad võrgukommentaatorid asuvad neist kokku panema oma tegelikkust.
Matteuse efekt
Meie teksti- ja pilditehaste toodangut tarbides on alatasa tunne, nagu istuksid jõuluõhtul kirikus ja kuulaksid jõuluevangeeliumi. Sõnumi sisu on kirikulistele ammu teada ega sisalda ühtegi bitti informatsiooni. Toimuv on vaid rituaal, tseremoonia, mis toob inimesed kokku, loob ühtekuuluvustunde ja hoiab üleval teatud tegelikkusekäsitust.
Kuigi igasugune kommunikatsioon on kahtlemata ka rituaal, on meediakommunikatsiooni sisu eeskätt teave. Jutt on mõistagi pragmaatilisest infost, nüüdismaailma ühest olulisemast ressursist, mis võimaldab vältida vigu, hoida kokku aega, raha, energiat ja tööd.
Infol, nagu sedasorti ressurssidel üldse, on isetugevnev toime. Mõnikord nimetatakse seda ka Matteuse efektiks: «Sest kellel on, sellele antakse, ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on!» (Mt 13:12.). Öeldu kehtib nii üksikisikute kui ka rahvaste kohta. Ühiskonna tasandil on edukamad need inimesed, kellel on infot. Rahvusvahelises tööjaotuses aga on edukad ja arenevad sellised rahvad, kellele on kättesaadav väärtuslik teave ning kes ei kasuta meediat põhiliselt meelelahutuseks. Ja vastupidi.