Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SOEL
Memento (Warner Jazz France)
Soel on eelkõige Pascal Ohse, trompetist St Germainist. St Germain on eelkõige DJ, produtsent ja muusik Ludovic Navarre, aga laiendatult prantsuse moodsa, tantsulise jazzi superprojekt. St Germain pole neli aastat plaati välja andnud, nüüd esitleb Navarre meile Soeli. Soelis on samu komponente, mis teevad hõrguks tema emalaeva: deep house, detroit-saund, tantsufunk ja vana bluus rikastavad sädelevat, sügavat, ühe sõnaga mitmekihilist jazzi. Soeli gruuv on sahisevam, samm lohisevam, võtted veidi klassikalisemad, kogu kõla ehk veidi minoorsem. Aga see kõik on vaid näiline: kui see muusika su sisse saab, algab pidu sinus eneses.
Valner Valme
LIVE
Birds Of Pray (Radioactive)
Ajab närvi küll, kui mingi bänd võtab endale karmilt ambitsioonika ja universaalse nime. Näiteks on ühed järjekordsed garaaþimüristajad nimeks võtnud The Music. Õnneks või kahjuks eraldus Bob Dylanist 1960ndate lõpus The Band, muidu krabanuks selle nime endale kindlasti mõni the-bänd. Kui ansambel võtab endale nimeks Live, siis arvad, et eriti võimas kontsertpunt. Võib-olla ongi. Sest stuudioplaadilt midagi erilist ei kuule. Ainult USA sadade kolledþite võimlate tolmulestadest tekitatud kroonilist astmaatilisust ja mõnele mõnusalt turvalist kujutlusvõimetust väljendab see õllekõhte kasvatavate vilistlaste rockipunt. Surmigav.
Margus Kiis
MARCELO ALVAREZ & SALVATORE LICITRA
Duetto (Sony Classical)
Kaks tenorit on muidugi vähem kui kolm, aga see-eest on mõlemad bel canto mehed suht noored, arvestades, et pealt-kolmekümnene vanus pole ooperilaval veel kaalukas. Marcelo on Argentinast ja Licitra itaallane, kellele Pavarotti püüab oma mantlit pakkuda. «Duetto» sihib internatsionaalset pop-publikut, keda pärisklassikaga ei maksa ärritada. Vaid üks lugu pisaraist nõretavat Bachi ja üks aaria Puccini «Toscast» jääb boonuslugude seas silma. Muu on ooperlik-sentimentaalne ladinlik uudisloome, mehed saavad mitme kandi pealt lasta tenorihäälel kõlada. Teate ju küll, kuidas umbes nagu Jassi Zahharov Rannapit lauldes.
Immo Mihkelson
MUSIQ
Soulchild (Def Soul)
Philadelphia karismaatilise soulikoolkonna tänapäeva ühe andekama esindaja Talib Johnsoni ehk Musiqi kolmas album on samm tagasi eelmisest, «Juslisenist», mis on soojem, ehedam, siiram, aga pole vaja halada ka «Soulchildi» üle. Parimail hetkil meenutab see alternatiivsouli tähte Peven Everetti ehk siis: Musiqi souliloogika on piisavalt irratsionaalne olemaks ilus (lihtsalt ilus kuulata, kui ühte idiootset reklaami parafraseerida) ja harmooniad näivad kordumatud. Eks ikka seks, et Soulchild ei juhindu pop-rnb kaanonitest, vaid vanast soulist. Sly, Wonder, M-mmarvin...
Valner Valme
PETER MALICK GROUP
Chance & Circumstance (Koch)
New Yorgi kitarrist Peter Malick võib tänada head õnne ja nina, samuti juhust ja asjaolusid, millele viitab ka plaadi nimi. Salvestatud hea mitu aastat tagasi mitme erineva (nais)lauljaga, vääristab tema üdini ameerikalike, kantrihõnguste lauludega plaadi 8 Grammyga pärjatud Norah Jonesi osalemine. Norah polnud salvestamise ajal veel mitte keegi ehk siis samal pulgal teiste plaadi vokalistidega (Jesse Klein, Antje Duvekot ja Kirsten Proffit). Ta laulab kuus pala, fraseering on tuttav ka rokkides, hääl tema fänne ei peta.
Immo Mihkelson
CELINE DION
1 Fille & 4 Types (Columbia)
Vahepeal Las Vegases end dollariteks vahetanud popdiiva püüab jätta juurtelähedast muljet laulab prantsuse keeles, väikese (prantslastest) bändiga, just nagu lihtsalt. Hääl, mis võiks purustada klaase (ja kõrvu), laulab ðansooniliku alatooniga lugusid tundlikult, kuid ikkagi vahel kraadi võrra vajalikust valjemalt. Nagu Eurovisioon, võiks öelda, aga siin on ka enamat. Ruulib vana koostööpartner teistegi Celinei prantsuse-plaatide juures, Jean-Jacques Goldman. Kes kuulnud lauljatari varasemaid plaate temaga, teab, mida oodata.
Immo Mihkelson