Eestikeelset Ameerika Häält enam ei ole

Neeme Raud
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eile lõppenud Ameerika Hääle eestikeelsed saated olid Eesti raadioajaloos üheks kõige kauem järjepidevalt eetris olnud uudisteprogrammiks.

Tegelikult on töö Ameerika Hääles olnud sageli väga rutiinne. Igal hommikul toimetusse tulles on esmalt vaja asuda uudiste kallale - öö jooksul maailmas toimunust pilt luua, siis teha valik, millised saabunud sõnumitest eetrisse anda, seejärel need tõlkida ja lõpuks otse-eetris ette lugeda.

Ning nii päevast päeva ja aastast aastasse. Mitte just eriti glamuurne ajakirjanikutöö, on paljud toimetusest läbikäinud eesti ajakirjanikud nentinud.

Tõsi, lisaks uudistele on saates alati ka pikemaid analüüse, intervjuusid, kommentaare, ent igast programmist kuni poole moodustanud uudiste «tegemine» on alati olnud selle kuni eilseni maailma suurema haardega, kokku 55 keeles kõnelenud rahvusvahelise infojaama töö keskmes.

79 päeva pärast Teise maailmasõja algust, 24. veebruaril 1942 New Yorgist ookeani taha saksa keeles raadiosõnumeid saatma hakanud USA ainus riiklikult finantseeritav ringhääling sai laiemalt tuntuks pärast raudse eesriide langemist, mil ta muutus osaks USA külma sõja aegsest arsenalist.

Eestikeelseid saateid alustati 3. juunil 1951 ja aastate jooksul on Washingtonis mikrofonide ees istunud terve rida legendaarseteks saanud raadiohääli - Iive Patrasson, Ilmar Külvet ja Ilmar Mikiver meenuvad esmalt. Ja ka nende peatööks oli alati uudiste vahendamine.

Vanu saatetekste vaadates on tegelikult hämmastav, et midagi erakordselt sensatsioonilist - nii nagu Eestis lühilaine signaale püüdes ehk tundus - see raadio üldjoontes ei vahendanud.

Kuna materjalide eetrisse andmisel olid kindlad reeglid, igal lool peab olema vähemalt kaks allikat, oli igasugune räige nõukogudevastane propaganda enamasti välistud.

Seega see, mida punased tsensorid kõige enam kartsid ja segajatega katta püüdsid, ei olnud nendevastased vihased tiraadid, vaid tegelikult vaba, moonutamata info edastamine.

Muidugi, et tegemist on USA raadiojaamaga, lisatakse rahvusvahelise elu selgitamisel eetrisse loetavale sageli ka Washingtoni seisukohad, kuid kõige solvavam on selle jaama töötajatele olnud alati süüdistus, et Ameerika Hääl on propagandakanal.

Ainsad selgelt ametlikud materjalid, Ühendriikide poliitikat kajastavad juhtkirjad on igas keeles küll pidevalt eetris, ent need on alati ülejäänust selge teadustusega eraldatud.

Katsed Ameerika Hääles kõlavaid uudiseid ja materjale otseselt USA valitsuse huve teenima panna on tegelikult sageli lõppenud poliitiliste skandaalidega.

Viimati tekkis Ameerika Hääle ümber kära 2001. aasta sügisel, enne Afganistani ründamist, kui meie korrespondendil õnnestus intervjueerida Talebani usujuhti, sheik Omari, ning välisministeerium oli kategooriliselt tema hääle USA maksumaksjate poolt finantseeritava raadio eetrisse lubamise vastu.

Kuid VOA katusorganisatsioon tuletas diplomaatidele meelde, et ehkki Ameerika Hääle töötajatele makstakse palka nendega samast kassast, eraldab meie tööd selge kilp - Ameerika Hääle harta, mis sätestab, et valitsusel ei ole õigust teemasid dikteerida.

Pärast Kongressini jõudnud vaidlusi läks osa intervjuust siiski eetrisse, valitsuse meelepahaks, ja Ameerika Hääl säilitas oma sõltumatuse. See vahejuhtum teenis 2001. aastal USA-le aga koha ajakirjandusvabadust segada püüdvate riikide nimistus.

Sellele on tegelikult alati pisut üllatav mõelda, millist võimast ohtu moonutamata uudiste edastamine endast tegelikult kujutab ja milliseid jõupingutusi sageli selle takistamiseks on tehtud või tehakse.

Ligi 53 aastat eetris olnud Ameerika Hääle eestikeelsed saated püüdsid sellesse vaba info liikumisse oma panuse anda ja see on ehk selle kanali suurim saavutus.

Repliiki loe LK 10

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles