Haridusosakust viimasel ajal suhteliselt mustvalges stiilis avaldatu pani mind lugema viimasel aastakümnel sel teemal Olav Aarna, ülikoolirektorite ja minu enese kirjutatut ning koostama nägemust-näidet sellest, kuidas süsteem võiks mõnes oma elemendis funktsioneerida.
Haridusosaku rakendus: poolt ja vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autoril puudus taotlus kirjeldada süsteemi rakendust kõikehaaravalt, see oleks tunduvalt mahukam töö.
Finantseerimise meetod
Haridusosak on riigi poolt väljaantav väärtpaber kodaniku põhiseadusliku haridusõiguse realiseerimiseks. Haridusosaku rakendamine on hariduse finantseerimise meetod. Järgnev käsitleb vaid põhikoolide ja gümnaasiumide problemaatikat.
Eesti põhikoolide ja gümnaasiumide rahastamisel peaaegu kümme aastat kasutusel olev pearahasüsteem on väga lähedane haridusosaku meetodile. Edaspidi räägime kahe süsteemi erinevustest.
Haridusosak kui väärtpaber peaks eksisteerima elektrooniliselt ja paberkandjal. Kõigile, kellele praegu laieneb pearaha süsteem, väljastatakse haridusosakute registrist (kui seda peaks olema mõttekas luua), rahvastikuregistrist või mõnest muust territoriaalsest võimuorganist väärtpaber, mille õpilane annab koolile, kuhu ta on vastu võetud.
Kool esitab laekunud väärtpaberid finantsorganisse (panka), kus need konverteeritakse rahaks ja kantakse kooli arvele summa, mis võrdub osaku väärtusega, kuu või veerandi kaupa.
Kui õpilane mingil põhjuse koolist lahkub, võtab ta oma väärtpaberi kaasa.
Kui ta astub uude kooli ja ta on vanale midagi ette maksnud või on tal maksuvõlg, korraldab tasaarveldused vana ja uue kooli vahel finantseeriv organ.
Pettuste vältimiseks kajastub eelkirjeldatu ka vastavates elektroonilistes andmebaasides.
Selle tulemusena muutub praegune pearaha põhimõtetel baseeruv finantseerimissüsteem natuke paindlikumaks, reageerides operatiivsemalt muutustele.
Ja mis veelgi tähtsam, väärtpaber õpilase käes on ju raha. See psühholoogiline moment muudab õpilase nõudlikumaks ning vähendab lobingu tähtsust kooli eelarve kujundamisel - kooli eelarve oleneb õpilaste arvust. Viimane aga suuresti kooli kvaliteedist.
Uue süsteemi ohud
Kui kirjeldatud muutust tahetakse tugevdada, tasuks kaaluda täiendavate kulude lisamist väärtpaberi paketti, mis omakorda sunnib muutma seniseid finantseerimiskanaleid ja küllap ka kehtivat maksusüsteemi ning on seetõttu töömahukam.
Nähtavasti ei tasu uue süsteemiga üle pingutada ega ka jätta nii nagu on, st pearaha ümber nimetada haridusosakuks. Ülepingutamiseks pean ma koolide täielikku jätmist turustiihia võimusesse.
Kui koolidele ei anta mingeid vastuvõtukvoote ja osaku paketti laiendatakse, võiks see esile kutsuda liiga suuri õpilaskontingendi ümberbaseerumisi.
See ei puuduta eliitkoole - sinna on ka praegu konkurss. See puudutab ülejäänuid. Kui pisikeste maakoolide õpilastel on väärtpaber, mis katab nende õppekulud kus iganes (kohalikud omavalitsused ei saa reguleerida õpilaste liikumist), kiirendab see maakoolide vähenemist koos kõige muu sellest tulenevaga.
Kui teisel kaalukausil on lahkunud õpilaste parem hakkamasaamine tulevases elus, nõuab selle otsuse tegemine üsnagi põhjalikku analüüsi.
Kõige rohkem võidavad ilmselt eliitkoolide järgmisse esheloni kuuluvad koolid, kellel jätkub vabu võimsusi. Nähtavasti on parim juurutada seda vähehaaval. Nii võiks suurendada seda soovivate koolide vastuvõtukvoote mingi mõistliku protsendi võrra.
Kokkuvõtteks. Haridusosaku tarvituselevõtt põhikoolide ja gümnaasiumide rahastamisel muudab vähe olemasolevat olukorda juhul, kui osaku paketti kulude osas ei suurendata.
Tunduvalt suuremaid võimalusi kätkeb see hariduse finantseerimise meetod kõrg- ja kutsehariduses. See teema aga ei näi olevat veel aktuaalne.