Prostituudi ost tuleb keelustada

Jaanus Rahumägi kirjutab kolmest algatusest võitluses prostitutsiooniga. See tuleb tõsta siseministeeriumi prioriteediks, peab karmistama karistust vahendamise eest ja kriminaliseerima intiimteenuse ostu.

Uuringud näitavad, et pea kolmveerand Eesti inimestest suhtub prostitutsiooni mõistvalt. Esmapilgul on see ehmatav avastus. Kuid võttes arvesse, et enamikule seostub prostitutsioon kõigest ostetud vahekorraga, võib sellest aru saada. Eelkõige näitavad selliste uuringute tulemused ükskõiksust prostitutsiooni kui akti suhtes. Prostitutsiooni probleemi tunnetab avalikkus kombluse küsimusena, mis justkui meisse ei puutu.

Prostitutsioon on eelkõige salaäri ja jääb selleks ka siis, kui see on seadustatud. Selleks, et illegaalse äri vastu võidelda, tuleb eelkõige süveneda siinse prostitutsiooniäri ja seaduste omapärasse, raharinglusse ning alles seejärel maksab rahvusvaheliste näidete leidmiseks ringi vaadata.

Eelkõige tuleb arvestada, et tänases ulatuses prostitutsiooniäril Eestis on otsene seos korruptsiooni, rahapesu, narkoäri, väljapressimiste ja muu illegaalse majandusega.

See omakorda tekitab otseselt ebaausat konkurentsi ja surutist majanduses ning suurendab korruptsiooni survet riigivõimule ehk riigi julgeolekule. Organiseeritud kuritegevuse turud viivad omakorda varem või hiljem turu jagamiseni ja sealtkaudu avaliku julgeoleku vähenemiseni.

Kaks mõõdet

Prostitutsioonivastases võitluses on oluline arvestada, et Eestis on prostitutsioonil siseriiklik ja rahvusvaheline mõõde. Siseriiklik intiimteenuste tarbimine on stabiilne ja ei näita Eesti politsei andmetel kasvutrende.

Ohtlikkus seisneb aga aasta-aastalt kasvavas rahvusvahelises käibes. Eelkõige Soomest, Rootsist ja tõusva trendina ka teistest ELi riikidest pärit maksujõulise klientuuri tekitatavas sularahakäibes, mis erinevaid kanaleid pidi satub organiseeritud kuritegevuse kassasse. Juba praegu tekitab neist riikidest pärit klientuur üle 60% prostitutsiooniäri käibest.

Miks mitte prostitutsiooni siiski legaliseerida? Esiteks selleks, et Eesti riigi poliitika on suunatud oma elanike säästmisele, mitte müügiobjektidena kasutamisele. Me ei saa riiklikult aktsepteerida noorte naiste ametlikult müügiartikliks tunnistamist.

Teiseks ei ole prostitutsiooni dekriminaliseerinud riikide kogemus positiivne, nagu seda püütakse pealiskaudselt esitada. Neis riikides on oluliselt suurenenud prostitutsiooni levik, legaalseid lõbumajasid kasutatakse illegaalse raha legaliseerimiseks, on suurenenud prostitutsiooniga kaasneva narkokuritegevuse osakaal jne.

Kolmandaks nõuab see olulist lisaressurssi kontrolliks ja riiklikke investeeringuid rehabilitatsioonikeskuste käivitamiseks neile prostituutidele, kes soovivad normaalsesse ellu tagasi pöörduda.

Prostitutsiooni legaliseerinud riikides on tekkinud olukord, kus kontrollile ja legaalse lõbumajanduse korraldamisele kulub oluliselt rohkem ressurssi, kui sealt laekuvad maksud suudavad katta.

Kolm algatust

Võitluses prostitutsiooniga on võtmeküsimuseks kolm kriminaalpoliitilist algatust. Esiteks tuleb see tõsta üheks siseministeeriumi poliitiliseks prioriteediks.

Teiseks tuleb tõsta prostitutsiooni vahendamise eest sanktsiooni määra. Prostitutsioon on Eestis organiseeritud kuritegevusele juba praegu teine sissetulekuallikas narkokuritegevuse järel.

Olukord, kus narkokuriteo eest võib saada kuni eluaegse karistuse ja teise puhul ainult kuni kolm aastat, kallutab kurjategijad arendama väiksema riskiga ärivaldkonda. Kuritegelikku turgu reguleerivad aktid peavad olema tasakaalus.

Kolmas algatus on intiimteenuse ostu kriminaliseerimine, sest naised, kes on asunud prostitueerima, ei ole seda teinud alati vabal tahtel, vaid häda sunnil. Seetõttu ei ole riigi poolt eetiline naisi, kes enamikus on langetanud sellise raske otsuse majanduskitsikuse ajel, kriminaalselt hukka mõista.

Rootsi näide intiimteenuse ostu keelustamisel on aga asjakohane. Seaduse toime ei ole aga üksüheselt võrreldav Eestiga. Rootsi seadusemuudatus on mõeldud eelkõige siseriikliku tarbija ohjeldamiseks.

Eestis plaanitav samalaadne seadusemuudatus saab olema aga põhiolemuses välisriikliku tarbija vastu. Kõrge elatustasemega harjunud ja seaduskuulekad naabrid ei soovi sattuda Eesti vanglatesse. Ent seadus ohjeldab ka vähemalt osa siseriiklikke tarbijaid.