Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/25/6590489t1h2f67.jpg)
Kuigi mitmed on miskipärast nurisenud, et milleks küll väikesele Eestile kaks muusikaauhinda, on allakirjutanu küll rahul, sest nende funktsioonid on ju erinevad ja selgelt ära jaotatud.
Kuldseid Plaate jagatakse peamiselt müüginumbrite ja kohati ka sagedusedetabelite järgi. Eesti Muusikaauhind peaks nagu olema kriitikute priis, mida jagatakse väidetavalt 200 n-ö spetsialisti täidetud ankeetide alusel.
Küsimused küsitavusest
Kuldse Plaadiga on asi endiselt klaar. Mis/kes rohkem müüb, see saab. Ei loe, et see tekitab alati piinlikkust ja häbi eesti rahva maitse pärast. Ka seekord. Aasta ansambli tiitli saavutanud lorarockipunt Meie Mees sai lavalt vaid kohmata, et «see pole enam isegi naljakas».
Nagu mitte ka see, et aasta meesartisti tiitli pärast rebisid Ervin Lillepea, Oleg Sõlg ja Gicu Rau. See, et võitis moldaavia mees, kes paaniflöödiga igihaljaid viise ümistab, näitab, et plaadiostujõult hakkavad maarahvaga konkureerima keskklassi pürjelid, kellele lõõgastumiseks on vaja just sellist ajutut tapeeti.
Muidugi oli sel aastal ka üllatusi. Oma tänavuse tähelennuga lausa Saksamaale jõudnud Vanilla Ninja oli nomineeritud vaid aasta hitile ning ei saanud sedagi. Tundub, et võimas meediakära ei pannud eestimaalasi nende muusikalisi tooteid ostma.
Lohutuseks sai nende looja Sven Lõhmus aasta autoriks ja tüdrukud Saksamaale vahendanud agent tiitli aasta popmuusikaedendaja. Samas läheb Ninjade rivaali, aasta uustulnukaks saanud Nexuse lihtsakoelisem imago rahvale vist paremini peale.
Teine üllatus oli, et Lea Liitmaa (kelle hüüdnimi ei ole Blacky, see on ansambel, kus ta laulab) suutis oma kommertseduga seljatada Siiri Sisaski ja isegi Hannahi.
Eesti Muusikaauhinna saamine sõltub veidi väiksema hulga, kuid arvatavalt asjatundlikumate inimeste arvamusest. Aga just adekvaatsusega on viimasel ajal tekkinud probleeme. Paistab, et tulemusi määrab pigem muusikaärimeeste osav lobitöö ja haip, kui tegelikud muusikalised saavutused.
Räppar Chalicei saamine korraga nii aasta meesartistiks, alternatiivartistiks kui ka uueks tulijaks ei tundu kummalisena siis, kui tead, et teda väljastava firma Umblu osalised on Eesti ahtakesel popmeediamaastikul päris mõjukad tegelased.
See selleks, aga kohati ilmutas EMA ürii kahtlase väärtusega kompetentsi, kippudes nominentideks ja võitjaiks määrama lihtsalt kõige tuntumaid nimesid. Eriti drastiline tundus see etno- ja folkmuusika alal.
2003. aastal, kui selles anris ilmus mitmeid suurepäraseid albumeid, olid nominendid Eriti Kurva Muusika Ansambel, Siiri Sisask ja Maian Kärmas! Ja ka neist kolmest võitis Kärmas, kelle muusika riivab folki vaid põgusalt. Tundub, et folgi ja jazzi (miks mitte ka rocki ja tantsumuusika) auhinna määramiseks tuleks koostada spetsidest eraldi üriid, nagu praegu on klassikalisel muusikal.
Miinused plussideks
Nagu igal aastal, oli ka seekord EMA showl nii üllatusi (Mihkel Kleisi avangardse ja minitiraais sooloplaadi kandideerijaks osutumine) kui ka haigutamapanevaid ettearvatavusi (Dagö sai jälle aasta ansambliks). Viimasel ajal kurvalt skeptiline Gunnar Graps sai õnneks kena tasu elutöö (mis loodetavasti pole lõppenud) eest.
Ehk ei juhtu aastal 2005 nõnda, et Kuldseid Plaate antakse suurejooneliselt mõnes hiigelsaalis TV-ülekande saatel ja EMAsid kusagil kohvikus vaikselt «pereringis». Kuigi 2004 kippus sellist tendentsi näitama.