Kas tahame rohkem sallimatust ja vägivalda?

Religiooni teema aktiviseerib inimesi ja lapsigi, nagu ütles kolmapäevases (3. märtsi) Eesti Televisiooni «Foorumi» saates Rocca al Mare kooli õppedirektor Olavi Otepalu. Tõepoolest.

Kui vaadata päevalehtede ja Delfi kommentaare, siis koguvad usuõpetust ja religiooni üldisemalt käsitlevad artiklid kommentaare sadades ja tuhandetes, nii et ainult Eurovisioon suudab nendega võistelda. Ja alati läheb usuteemadel löömiseks. Internetis õnneks mitte küll füüsiliselt, vaid üksnes vägisõnadega.

Teravad lahkarvamused

Nagu näitas ka ETV «Foorumi» gallup (mis lõi kõik varasemad saate helistajarekordid), on Eesti inimeste hulgas nii selliseid, kes mitte mingil juhul ei taha kooli kohustuslikku usu- või religiooniõpetust, ükskõik, kuidas seda siis ka nimetatakse, kui ka selliseid, kes seda kindlasti tahavad. Arvamused lähevad selles küsimuses väga teravalt lahku.

Nagu Lauri Leesi möödunud aastal väljendus, on arvamuse avaldajad jaotunud võrdselt kirglikeks klerikaalideks ja antiklerikaalideks. Enne mis tahes ametkondlikku või riigipoolset sundi selles küsimuses tuleks nende kahe leeri vahelised vastuolud lahendada, nii et kõik jääksid rahule.

Praegu tundub, et parim lahendus oleks Prantsusmaa kombel kool täielikult sekulariseerida.

See tundub eriti mõistlik, kui mõelda selle peale, kuidas Eesti koolides praegu vohab stress, ebakompetentsus ja vägivald. Koolisüsteemi võib kõhklemata nimetada riikliku vägivallaaparaadi selleks osaks, mis kõige suuremat osa ühiskonnast ühel või teisel kombel puudutab. Kiusamine ja õpilastevaheline vägivald on pigem reegel kui erand.

Seni on arutelud kandnud ühiskonna getostumise märki. Religioon on praeguses Eesti ühiskonnas niigi üsna marginaalne nähtus, hoolimata igasügisesest hingedeajast, jõuludest ja üksikute lippude õnnistamisest.

Tegelikult on kõik uskkonnad vähemused. Kuigi on levinud väärarvamus, nagu enamik eestlasi oleks luterlased, protestandid või kristlased, kuulub kõikidesse usulistesse ühendustesse kokku vaid veerand Eesti elanikkonnast.

Peale selle, et sõna «usklik» kõlab paljude kõrvale halvasti, oleks ühiskond just nagu kokku leppinud selles, et mormoone ja Jehoova tunnistajaid ei sallita. Kas kaude või otse on isegi kohustusliku usuõpetuse pooldajad põhjendanud õpetuse vajalikkust sellega, et lapsi tuleb ju ometigi äärmuslike uskkondade eest hoida.

Eri konfessioonide või religioonide pooldajate omavahelisest sallimatusest võiks tuua veel paljugi näiteid - näiteks protestantide sallimatus maausulise vähemuse vastu on tekitanud ka koolivägivalda -, kuid Eesti venekeelsetes koolides omandab neist vastuoludest kahtlemata võtmetähtsuse islami ja vene õigeusu omavaheline suhe.

Tuletan meelde, et niinimetatud venekeelne elanikkond on keeleliselt ja rahvuslikult kuuluvuselt väga kirju. Suuremateks vähemusteks vähemuse sees on meil ukrainlased, valgevenelased ja tatarlased.

Kohalikule tatari, aseri ja tshetsheeni kogukonnale oleks usuteema kohustuslikus korras kooli toomine kahjulik, sest see soodustaks ja suurendaks koolivägivalda, mis põhineks nimelt usulisel sallimatusel, sest kõik islami vähemusse kuulujad ei pruugi rassiliselt ega keeleliselt muust venekeelsest elanikkonnast eristuda.

Nii tillukesi vähemusi on muidugi kerge ära unustada, Eesti riik pole neid kaksteist aastat tähele pannud.

Aga samas tundub mulle, et usuõpetuse eestkõnelejad on kohati liiga kinni koduse Tartu või siis laiemalt eestikeelse kooli hariduskeskkonnas ega mõtle üleüldse venekeelsete koolide peale.

Kes ikkagi hakkaks Ida-Virumaal ja Tallinna venekeelsetes koolides usuõpetust õpetama? Kas näiteks Vene Õigeusu Kiriku preestrid, kellel on nõutud teoloogiline haridus?

Ilus jutt ja kahtlused

Ilusatest sõnadest hoolimata ja ilusatele Skandinaavia eeskujudele vaatamata on tekkinud kahtlusi, kas peaaegu eranditult protestantlikesse usuühingutesse kuuluvad õppekava koostajad suudavadki arvestada kogu ühiskonnaga.

Kapseldudes oma konfessiooni kultuurimüütidesse (nt Eesti on aastasadu olnud kristlik maa, muid uske siin vahepeal polnudki), võib Norra, Rootsi või Soome eeskuju rakendamine tunduda tõesti ainuõige, sest üsna luterliku kultuuriga Skandinaavias on protestandi koguduste liikmeteks tõesti ligi üheksa kümnendikku kogu rahvastikust.

Peale selle on nende rahvusriikide elanikkond kuni viimase ajani olnud rahvuslikult üsna homogeenne ja suurimadki vähemused on praegugi palju väiksemad kui tänapäeva Eestis.

Lõpuks üks praktiline soovitus: juhul kui te olete end usuliselt määratlenud ja kuulute mõnesse usuühendusse, ärge pange seda kirja oma elulookirjeldusse, kui soovite kuhugi tööle saada. See võib paljudes inimestes kahtlust äratada.

Tagasi üles