Taiwan valib laupäeval kahe tuleviku vahel

Ülehomme toimuvad Taiwani presidendivalimised on pälvinud rohkem maailma avalikkuse tähelepanu kui kunagi varem.

Seda eeskätt seetõttu, et 20. märtsil ei vali taivanlased mitte ainult riigipead järgmiseks neljaks aastaks, vaid annavad oma hääle ka riigi ajaloo esimesel referendumil. Just referendumi ja selle legitiimsuse küsimus on tekitanud hulga vastakaid reaktsioone nii riigis endas kui ka välismaal.

Kuid ka presidendikandidaatide heitlus on üsna dramaatiline. Arvestades Taiwani kui tunnustamata, de facto iseseisva riigi eriolukorda ja tema ajaloolist tausta, on presidendi isikul ja poliitilisel suunal siin märksa suurem mõju riigi arengule kui paljudes teistes maades.

Iseseisvus või Hiina

Taiwanis on president täitevvõimu juht, kes moodustab valitsuse ja määrab ametisse vähese võimuga peaministri. Nagu USAski, valitakse presidenti siin paaris asepresidendiga.

Teiseks ametiajaks kandideeriv Demokraatliku Progressipartei (DPP) kandidaat Chen Shui-bian (53) soovib jätkata senise asepresidendi, oma parteikaaslase Anette Luga (60). Temaga konkureerib Taiwanit pool sajandit ainuparteina valitsenud Hiina Rahvapartei (Guomindangi, GMD) esimees Lien Chan (68) tandemis sõsarerakonna Rahva Eest Partei liidri James Soongiga (63).

Presidendikoalitsioon ehk roheline allianss esindab jõuliselt pro-Taiwani suunda eesmärgiga kindlustada Taiwani kestmine suveräänse riigina ning mõjutada maailma seda tõsiasja tunnustama. Lien-Soongi liidu ehk sinise alliansi poliitiline programm on segasem, kuid näeb ette Taiwani suuremat majanduslikku ja poliitilist lõimumist Hiinaga.

Kummagi leeri toetajaskond on peaaegu võrdne, kõikudes 40 protsendi piirimail. Pärast 28. veebruari «Taiwani ketti» näitavad küsitlused Cheni 1-2-protsendilist edumaad. Mõlemad loodavad viimse hetkeni meelitada enda poolt hääletama võimalikult suurt osa ligi 20-protsendilisest neutraalsest valijaskonnast.

Kampaania on olnud väga tuline, keskendudes sageli vastastikustele süüdistustele ja suisa poriloopimisele. Vastasrind süüdistab rohelisi nõrgas majanduspoliitikas ja suhete pingestamises Pekingiga. Siniste patuks on korruptiivne ja diktatuurne minevik (Lien ja Soong esindavad mõlemad GMD nomenklatuuri; Soongi partei eraldus «emaparteist» alles enne eelmisi valimisi, kuid ei löönud üksi läbi) ning liigne koogutamine HRV ees.
Poliitiline initsiatiiv on kindlalt Cheni ja DDP käes. Üheks selle väljenduseks on referendumiseaduse vastuvõtmine mullu novembris ja presidendi referendumialgatus.

Referendum oli algselt kavandatud nn kaitsereferendumina, nõudmaks Taiwanile sihitud Hiina rakettide likvideerimist. Kuid USA survel, kes kardab nagu tuld võimalikku status quo muutumist Taiwani väinas, muudeti selle sõnastust pehmemaks.

Pekingi madal profiil

Nii nõutakse nüüd vaid rahva poolehoidu kaitsekulutuste tõstmiseks, juhul kui Hiina rünnakuoht ei vähene, ja rahuläbirääkimiste alustamiseks Pekingiga.

Seistes kindlalt referendumi eest, saavutas Chen suurte vastasseisus väga tugeva punktivõidu, sundides Washingtoni ühelt poolt üsna vastumeelselt tunnistama saareriigi õigust sellise küsitluse läbiviimiseks ning teiselt poolt kinnitama Hiinale, et just status quo huvides ei kavatse USA muuta oma poliitikat Taiwani suhtes.

Peking on hoidnud Taiwani valimiste suhtes seekord üsna madalat profiili, kuna varasemad kogemused on näidanud, et liiga sõjakad avaldused hoopis suurendavad taivanlaste poolehoidu Pekingile vastumeelsele kandidaadile, kelleks on praegu loomulikult Chen Shui-bian.

Kuid küllap on relvade täristamisest hoidumise üheks põhjuseks ka USA 7. laevastiku lennukikandja Kitty Hawki «juhuslikult» märtsi algusesse ajastatud sõprusvisiidid Shanghai ja Hongkongi sadamatesse.