Kirjaniku ja alkoholi õpetlik, kuid traagiliselt lõppenud duell

Jack Londoni autobiograafiline pihtimusromaan «John Barleycorn» on aus ja sisendusjõuline sissevaade alkoholi haardesse langenud kirjaniku hingeellu.

Sellisena kuulub see kaasahaarav teos, omamoodi hoiatusromaan, alkoholi käsitleva kirjanduse klassikasse ning peaks andma rikkalikku mõtteainet nii karsklastele kui joodikutele, nii moralistidele kui elupõletajatele.

1913. aastal ilmudes USAs kõvasti laineid löönud raamatu kujundliku pealkirja seletab vana hea Silveti sõnaraamat lahti nõnda: «John Barleycorn – «odramärjukese» (s.o õlle või odraviski) luuleline kehastus.»

Karjainstinkt

Teose taustaks võiks meenutada, et Londoni biograaf Irving Stone on kinnitanud: «1913. aasta kevadeks oli ta kõige kõrgemini tasustatav, kõige tuntum ja kõige populaarsem kirjanik kogu maailmas, hõivates koha, millel Kipling oli olnud sajandi alguses» («Meremees sadulas», 1968, lk 277).

Kammides läbi kogu oma eluloo, otsib autor neid sisimaid kui ka väliseid tõukejõude, mis on teinud temast igapäevase trimpaja. Üsna pea jõuab ta järeldusele, et viinapudelit ja õllekruusi haarama – sageli vastu iseenese tahtmist – sunnib noort inimest karjainstinkt, vajadus sulada kokku massiga.
«Veider on see mehelik au ja uhkus, mis ajab koos teiste meestega jooma, et uhkustada oma kandmisvõimega, mis on niisama hea kui teistel» (lk 162).

Ajuti kipub autor küll langema väheveenvasse eneseõigustusse. Rääkides al­­ko­ho­­liseerunud ühiskonna kommete ja tavade diktaadist, esitab ta end mõnigi kord abitu olude ohvrina ja ilmsüütu kannatajana.

Vahel haarab teda enesehaletsus, sealsamas aga bravuurne üliinimese-kompleks. Ta kiitleb ja uhkeldab poisikeselikult oma «võimsa kehaehitusega», kõikvõimalike joomaseiklustega ja -saavutustega, iseäranis muidugi hiigelkandmisega vilunud padujoodiku te seltsis.

Teisalt ei saa salata, et London on «joomarluse põrgusügavikke» (lk 73) sageli läbi valgustanud vägagi sugestiivselt, ühtaegu suure asjatundja ja kaine psühholoogina.

Traagiline finaal

Autor püüab teha ranget vahet füüsilise ja vaimse alkoholisõltuvuse vahel, kinnitades aina, et «aastaid kestnud ränga joomise juures ei muutunud joomine mulle hädavajaduseks» (lk 63). Ta usub koguni, et «võisin juua kui tahtsin, hoiduda, kui tahtsin, juua ilma purju jäämata ja kõigele krooniks olin läbinisti teadlik, et see vedelik ei meeldi mulle» (lk 161).

Kaugemate tagajärgede seisukohalt ei tundu neil vahetegemistel, vabandustel ja täpsustustel aga olevat kuigi suurt tähtsust. Tähtis on tegu ise.
Väsimatu pidutseja usub end üha ja aina sündmusi dikteerivat, tajumata alkoholi tagasipöördumatut mõju oma psüühikale.

End päevast päeva kokteilidega ergutava autori meeled nürinevad: «Inimliku suhtluse elu, valgus ja säde olid minu jaoks tuhmumas» (lk 169). Ta erakordne loomevõime lööb kõikuma, teda pimestab salakaval ja paranoiline «Valge Loogika», teda ründavad surmameeleolud ja ootamatud enesetapmiskiusatused. Arusaamatuses avastab noor ja elujanuline kirjanik: «Ma mõtisklesin enesetapu üle kainelt ja külmalt nagu mõni kreeka filosoof» (lk 165).

Kui palju mõttetult hukkunud noori mehi on kõigi nende uljaste joomaseikluste lõpptulemuseks! 37-aastane autor seisaks nagu keset suurt surnuaeda, raamatu lõpul meenutab ta «tagantjärele ja juhmilt imestades» oma paljusid surnuksjoonud sõpru – «langenute tohutut hulka» (lk 217).

Kuid sellel elamata elude kalmistul polnud Jack Londonile eneselegi antud palju aega ringi vaadata. Traagiline surm kolm aastat pärast oma pihtimusraamatu valmimist – võimatu oleks lisada «John Barleycornile» efektsemat epiloogi.

Raamat
Jack London
«John Barleycorn»
Tõlkinud Aulis-Leif Erikson
Odamees, Tallinn 2003, 224 lk