Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meedias on kajastamist leidnud lugu, kus poolteiseaastane laps eemaldati perekonnast ja isalt võeti vanemlikud õigused põhjendusel, et ta ei suuda tagada lapsele turvalist kasvukeskkonda.
Samuti on räägitud kahest juhtumist, kus vanemad seadsid ohtu lapse tervise ja elu lastehaiglasse sattus väikelaps luumurdude ja ajupõrutusega, mille ilmselgelt olid tekitanud lapse eest hoolitsev vanem või pereliige, ning Viljandis ei saanud nelja-aastane poiss vanemate teadmatuse ja hoolimatuse tõttu õigeaegselt pädevat meditsiinilist abi.
Tahaksin väga uskuda, et sellelaadsed juhtumid on pigem erandlikud kui tavalised. Nendest ajendatuna käsitleksin siiski kahte olulist aspekti laste turvalisuse ja heaolu tagamisel. Need on märkamine ja sekkumine ning perekonna toetamine.
Märka ja sekku
Kui me märkame, et mõnes peres, olgu siis meie tutvusringkonnas, naabruses või lähiümbruses, on lapse eest hoolitsemine jäetud unarusse ning tema vajadused on jäänud rahuldamata või teda koheldakse vägivaldselt, kas oleme kodanikena niivõrd teadlikud, et võtame vastutuse ja teavitame selle lapse olukorrast kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat? Või arvame heauskselt, et küll märkajaid on teisigi, mina sellesse ei sekku.
Oleme ilmselt kursis lastekaitseseaduses ja sotsiaalhoolekande seaduses sätestatuga: isikutel, kes märkavad abi vajavat last, on kohustus sellest teavitada kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.
Märkamine ja lastekaitsetöötaja teavitamine aitavad kaasa sellele, et jõutakse varakult sekkuda pakkuda peret toetavaid teenuseid või äärmisel vajadusel lapse perest eraldada.
Kindlasti ei ole meil õigust tavakodanikuna ise sekkuda. Sellega võime häirida perekonna funktsioneerimist ja ohustada lapse turvalisust.
Perekonna toetamine
Kiiresti muutuvas ühiskonnas vajavad paljud uusi toimetulekuoskusi ja ümberorienteerumist, et uutes olukordades kohaneda ja igapäevaeluga toime tulla.
Vanematel, kes püüavad muutuvas situatsioonis kohaneda, võib lapse arenguks vajaliku keskkonna loomine, lapse heaolu ning turvalisuse tagamine tagaplaanile jääda.
Lapse vajadused jäävad tihtipeale rahuldamata ka siis, kui peres puuduvad lühemat või pikemat aega võimalused ja vahendid normaalseks toimetulekuks.
Vanemate probleemid, näiteks lahutus, töökoha kaotus, liigne töökoormus jms võimenduvad laste kaitsetuses ning vanemate endi vähene heaolutunne takistab neil ka laste eest hästi hoolitsemist.
Kuidas toetada peret ja peres kasvavat last, kui perekond on sattunud või läbi elanud kriisisituatsiooni või kus emal-isal ei jagu teadmisi vanemlikest kohustustest, vastutusest ja lapse heaolu tagamisest? Siit jõuame lastekaitsetööni.
Perekeskses lastekaitsetöös lähtutakse pereko
na toetamisest ja nõustamisest, et tagada lapse turvalisus ja arenguvajaduste rahuldamine perekonnas.
Perekeskne lastekaitsetöö lähtub eelkõige laste huvidest ja püüab toetada kogu perekonda. Head näited on peretöötaja, tugiisiku või juhtumikorraldaja teenus, mis aitavad perekonnal ühel või teisel moel paremini toime tulla.
Perepsühholoog Helle Niit on nimetanud toetavat peretööd «rätsepatööks», mis piltlikult tähendab seda, et kärisema kippunud õmblused saab uuesti kokku traageldada ja seejärel järk-järgult kinni õmmelda.
Vahel vajab mõni pereõmblus lahtiharutamist ja uues suunas kinniõmblemist. Lõpptulemus on pereliikmete vajadusi ja turvalisust tagav perekeskkond.
Millal me jõuame selleni, et igas paikkonnas (omavalitsuse haldusalas) on lisaks lastekaitseametnikule ka peretöötaja, tugiisik või muul moel peretööd tegev spetsialist?
Et pered, lapsevanemad, saaksid vajadusel tuge ja nõuandeid, ennetamaks olukorda, kus ainus võimalus on lapse perekonnast eemaldamine.
Nii mõnigi omavalitsus finantseerib nõndanimetatud toetavat peretööd.
Ühe näitena tooksin Pärnu linna, kes osutab koostöös Pärnu Pereabikeskusega tugiisiku teenust toimetulekuraskustes peredele. Ja see on tõepoolest ainult üksainuke näide.
Loodan, et toetava ja lapse huvidest lähtuva peretöö vajalikkuse on teadvustanud kõik omavalitsused ja et selles suunas ka liigutakse.