Kööbaka filmipoliitika tagajärg

«Sigade revolutsiooni» esilinastus oli kindlasti nähtus omaette. Vaataja tundis iga nahapooriga, kuidas filmis osalenud 500-pealine punasärklaste mass hingab ekraanil toimuvaga kaasa. Mis siin salata, see mõjus emotsionaalselt, mahendades veidi allakirjutanu arvamust filmist.

Üks kolleegidest ütles vahetult pärast seansi lõppu: «Sa ära vaata seda kui filmi, vaata kui nähtust.» Tõsi, «Sigade revolutsioon» mõjub tänu nooruslikule pauerile, mida pole eesti filmides enam ammu nähtud.

Noored, olid need siis peaosatäitjad või massistseenides osalejad, andsid oma parima ja on «Sigade revolutsiooni» jääv väärtus. Jaak Kilmi ja René Reinumägi näitasid, et nad on andekad noored lavastajad, kes suudavad ära teha nii mõndagi.
Võrreldes paljude teiste viimase aja kodumaiste lühi- või täispikkade mängufilmidega on siin ehe elu ja emotsioon. Ma usun, et just see on põhjus, mis tekitab optimismi, mõeldes filmi käekäigule Eesti kinodes.

Maksab lõivu ajastule

Aga... kas eelöeldu kaalub üles autorite professionaalsed nõrkused, mis sümptomaatiliselt viimastele kodumaistele mängufilmidele saavad alguse pea olematust või väga nõrgast dramaturgiast?
Ilmselt tundun ma fossiilina, kui väidan, et filmist teeb filmi ennekõike lugu, mille pingestatus ei sõltu värisevast ja närvilisest kaamerast ega hüsteerilisest montaažist. Pigem ikka sellest, kes konkreetselt on kangelased, nende karakterist ja sellest johtuvast inimsuhete pingestatusest.

Ühel kunstiteosel, olgu ta siis millisest valdkonnast tahes, kaasa arvatud film, on oma algus ja lõpp, sõlmitus, areng ja kulminatsioon, mis eeldab omakorda kindlate temporütmide olemasolu.
Selleks, et pinget kasvatada, peab täpselt teadma, kus ja kuidas sa seda enne maha võtad. Film, mis peaks vapustama sündmuste kulmineerumisega viimases kolmandikus nii, et ekraan vabiseks ja vaatajal saalis oleks kõri kinni, ei saa röökida, pedaal põhjas, esimesest kaadrist alates.

Dramaturgilise mudeli järgi, kus esimene 2/3 on viimase 1/3 teenistuses, peaks meile kõigepealt välja joonistatama, milline on ajastu ja keskkond, kes on kangelased ja kuidas vastavalt karakteri loogikale hakkavad kujunema nende suhted. Ja millest, kelle vahel tekib konflikt, mis kulmineerub filmi peasündmuse – mässuga.

Ma ei saa öelda, et seda «Sigade revolutsioonis» üldse ei oleks, aga esiplaanil on siiski keskkond ja ajastu.
Tark oleks olnud jätta tegevustik sidumata konkreetse aastaarvuga, millel filmis toimuvaga on vähe ühist, mõttekam oleks olnud anda abstraktne ajastu stilisatsioon – üldistusjõud oleks olnud tugevam ja ära oleks langenud hulganisti küsitavusi.
Autorid ise on määratlenud, et tegemist on kasvamise looga. Kui ma tahan heatahtlikult filmi suhtuda, ja seda ma tahan, siis võin ma ise juurde mõeldes näha siin vähemalt kolme kasvamist.

Pole, mida mängida

Kõigepealt Erki kujunemislugu, mis kõige selgemini välja joonistub, siis mingil määral Taneli lugu ja väga suure fantaasia korral ka ühiskonna valmisolek reformideks, seda juhul, kui võtta omaks mängureegel, et aasta on ikka 1986.
Aga hull on see, et tegemist on dramaturgiliselt väga ähmaselt väljajoonistunud kasvamisega, mille lõppresultaat ei ole niivõrd indiviidi ja seeläbi ehk ühiskondliku mõtte muutumises, vaid pigem anarhismis, mis, jah, on küll iga revolutsiooni algetapp, aga samas ka see kõige primitiivsem…

Noored näitlejad või õigemini siis tüpaažid said oma rollidega etteantud võimaluste piires väga hästi hakkama ja ilmselt oleksid saanud ka enamaga, kui oleks olnud rohkem kirjanduslikku materjali.
Samas mõjus duett Paluver ja Kukumägi oma ülepaisutatuses igavalt üheplaanilise ja labasena. Vaevalt siin näitlejaid süüdistada saab, näitleja mängib seda, mida stsenaarium võimaldab ja režissöör ütleb…

Nii nagu ei moodusta stilistilist ja läbimõeldud tervikut näitlejatööd, ei moodusta seda ka filmi visuaalne külg, millest kumab läbi nõukogudeaegne filmiesteetika segamini dogma närvilise ja väriseva kaamerakäsitluse ning puhta kitšiga.
Siit järgmine küsimus, mis ilmselgelt on taas tüütu: millisele žanrile võiks see film olla kõige lähemal? Kusagilt olen kuulnud, et tegemist pidavat olema komöödiaga, ent vähemalt mina ega kuulnud saalis ühtki naerupahvakut, kui just tegemist ei olnud noorte siira äratundmisrõõmuga.

Ei sure ega hinga

Seda kõike kirjutades ei taha ma, et hakataks materdama konkreetseid režissööre või eesti filmi tervikuna. See, mis meile filmist filmi ekraanilt vastu vaatab, on tegelikult aastatepikkuse kööbaka või olematu filmipoliitika tagajärg.

Kui aastas on raha keskeltläbi kahe täispika mängufilmi jaoks, võib mõni usinam välja arvestada, kui tihti üks režissöör selles valdkonnas üldse oma kätt proovida saab. Kui kogu meie noorem filmitegijate seltskond on saanud oma filmihariduse koolis, kus praktiliselt ei õpetata dramaturgiat, sest pole, kes õpetaks seda süsteemselt, siis ei saa ma ka süüdistada Kilmit ja Reinumäge, et nad ei oska kirjutada stsenaariumi…

Aga ma ei saa süüdistada ka pedagoogikaülikooli, kus filmitudengeid koolitatakse, sest tean niigi, et nende rahaliste võimaluste juures annavad nad oma parima…

Andku andeks mulle teater, aga... kas keegi on kokku löönud, kui palju tuleb aasta jooksul meie teatrites välja uuslavastusi – kindlasti mitte kaks ega kolm. Kui palju neist on tõsiseltvõetavalt kunstiküpsed, kui palju lihtsalt läbi kukub...?
Eesti filmitegijatel on piisavalt annet ja häid ideid, kaamelisilmaks jääb professionaalsus. Viimane ei teki tühjast tuulest, vaid nõuab väljaarendamiseks võimalusi.

Ma usun, et Kilmi ja Reinumäe järgmine film on juba oluliselt parem, ainult et, millal avaneb uus võimalus... selles on küsimus.