Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/25/6590489t1h2f67.jpg)
Aasta 1979 kevadel ilmus ansamblilt Ruja nelja looga singlimõõdus plaat, mida klassikalistes formaadisüsteemides nimetatakse siiski EP-ks.
Võib ju vaielda, kas see oli päris esimene Eesti rockiplaat: umbes samal ajal ilmusid ka Apelsini ja Fixi täispikad albumid. Eesti progerockiringkondade jaoks on aga igal juhul tegemist tähtsündmusega, seda enam, et muusikaliselt on need 6+6 minutit suurepärased.
Tollal ulmelisena tundunud võimaluse teha plaat sai Ruja millesse tollal kuulusid kitarrist Jaanus Nõgisto, klahvpillimängija Margus Kappel, laulja Urmas Alender, bassist Priit Kuulberg ja trummar Ivo Varts Eesti Raadio helireissööri Mati Braueri sidemete kaudu.
Braueri rolli tähtsuse rõhutamisel Jaanus Nõgisto sõnadega ei koonerda: «Ta oli nagu täieõiguslik bändi liige, just saundi, produktsiooni ja teatud mõttes ka imagoloogia küsimustes. Tema oli ainuke inimene, kellega sai täiesti utoopilisi ideid jagada.»
Ei pea punastama
Alguses olnud lootus, et saab teha täispika plaadi, kustus pärast üleliidulise «plaadifirma» Melodija esindajaga kohtumist. Kuid võimalus teha kas või väike plaat tundus tollal suurepärane.
Nõgisto: «Mina mõtlesin, et väga tore! Teeme selle ja teeme veel viis plaati!»
Mis sest, et ei saanud jäädvustada 1015-minutilisi lugusid, mida Ruja tollal samuti viljeles. Unustusse on vajunud läbikomponeeritud pikad palad «Ootamisest ja olemisest», «Kokkulepe», «Selges eesti keeles».
Mingit survet lugude valikul peale ajaliste piirangute Nõgisto vähemalt Melodija poolt ei mäleta. Ta esitas firmale klade, kus olid laulude tekstid, valdavalt Juhan Viidingu ja Hando Runneli, mõned ka Urmas Alenderi omad. Lood valiti Nõgisto väitel bändi liikmete poolt: «Meil oli täielik demokraatia, mis väljendus ka tundidepikkustest vaidlustes, nii lindistamise ajal, nii enne kui pärast seda.»
Tollal said rockbändid Eesti Raadios lindistusaegu. Spetsiaalne komisjon otsustas, kas teostatud lugu jõuab Eesti Raadio fondi. Kummalisel kombel ei öeldud ERis Ruja salvestustaotlustele kunagi ei.
1978 sai Ruja lindistada Eesti Raadio uhiuuel kaheksarealisel magnetofonil. Uue tehnoloogia katsetamisele kulus palju aega ja vaeva.
Ruja toonase loomingu salvestamiseks jäi väheks ka kaheksast reast. Ülemängimist, mis mujal maailmas tavaline, ei osanud meie muusikud tol ajal veel piisavalt kasutada. Kuid tulemus, milleni jõuti, ei pane enese suhtes nõudlikku Nõgistot punastama: «Paarkümmend aastat hiljem võin öelda, et selle materjali hulgas on lugusid, mida pole mul häbi kuulata.»
Lindistati muidugi rohkem lugusid, kuid plaadile said «Põhi, lõuna, ida, lääs» (Nõgisto-Viiding), «Keldrikakand» (Kappel-Runnel), «Laul teost» (Kappel-Viiding), «Üle müüri» (Nõgisto-Viiding). Neist esimest lugu peeti bändi «lipulaevaks», kuigi sai lindistatud enne, kui ta laval esituseni jõudis.
Huumori ja hingega
Umbes viis minutit kestev mitmeosaline kompositsioon, mis baseerub Juhan Viidingu üpris lihtsakoelisel, sõnamänge ja oma ajastu kontekstis mõistetavaid salakonkse sisaldaval tekstil, algab kammerliku akustilise sissejuhatusega, areneb klassitsistlikke võtteid kasutades «muusikalise kliimaksini», nagu ütleb Nõgisto. Viiemeheline ansambel oleks tema sõnul pidanud seal kõlama nagu väike sümfoniett-orkester.
«Keldrikakand» on aga minutipikkune omapärane humoristlik-avangardistlik kaanon, mille instrumentaariumiks on kasutatud ühe varasema salvestuse ülejääke. Lisaväärtust annab jälle Runneli jõulise allegooriaga poeesia.
«Laul teost» näitab, et Kappel oli Rannapi mantlipärija ka loomingulises mõttes, kasutades samamoodi elemente rahvamuusikast (peateema tuntud soome rahvaviisist) ja laenates terveid lõike klassikast (tsitaat Taikovskilt).
«Üle müüri» puhul tunnistab Nõgisto, et eeskujuks oli ansambli Yes üks tuntumaid palasid «Wonderous Stories», kuid peamiseks inspiratsiooniallikaks sai siiski Viidingu mitmeplaaniline tekst.
Ruja helgeim periood
Nõgisto on igas intervjuus rõhutanud oma suurt austust briti progehiiglase Yesi vastu, kuid Ruja toonases muusikas neid mõjutusi palju ei kuule.
Kitarrist eitab, et neil oli kavatsus mõnda oma lemmikbändi kopeerida, kuid: «Mõtlemise mastaap ja komponeerimise printsiibid, millest me lähtusime, olid täpselt samasugused
Me pigem võtsime nitti tõsisest muusikast. Üldse mitte rockist.»
Samuti eitab Nõgisto, nagu oleks ta tollal huvitunud spetsiaalselt rahvusliku rocki loomisest: «Meid inspireeris rahvuslikkus, selge see. Aga me ei võtnud suunda, et hakkame nüüd tegema rahvuslikku muusikat, mingisugust etnot. See oli täiesti välistatud. Samas võib-olla ma eksin
Urmase jaoks võis see olla tähtis.»
Nõgisto keeldub praegu omaks võtmast ka igasugust nostalgiat, kuid: «Aga tagantjärele mõeldes on see kõige helgem periood minu elus ja Ruja tegevuses.»
Ruja raadios
25 aastat avaldamata Ruja plaat kõlab koos Jaanus Nõgisto kommentaaridega täna kell 21 Klassikaraadio saates «Ideaalmaailmad».
Jutte juhib Margus Kiis