Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autota ei taha ma olla, sest tänu sellele säilitan aega, niisamuti oma mugavuse, vabaduse ja sõltumatuse.
Ühel õhtul alles paari nädala eest hakkas mu ametiauto Peugeot 307 maja ees äkitselt lühikesi pause tehes üürgama. Kuigi näppimas ei olnud teda keegi, signalisatsioon ei rahunenud.
Vahetult enne südaööd, et ümbritsevaile kaaskondseile und võimaldada, püüdsin ise tema hingeelu uurida, aga masin isegi ei käivitunud.
Kohale sõitnud autoabi tehnik tõdes pärast pooleteisetunnist sehkendamist, et «elektroonika on üles öelnud, tuleb parandusse vedada». Kaks aastat vana auto puhul ei oleks osanud seda oodata, tänasin õnne, et ei olnud teeveerel, vaid oma kodu ukse ees.
Järgmisel hommikul pidin varakult minema keeltekooli. Tundsin end abitu ja jalutuna ma ei kujuta oma elukorraldust ilma autota ette. Autost on saanud lahutamatu töövahend nagu arvuti või telefon.
Kolleegidele abiks
Mäletan liiga hästi neid aegu, mil vedasin oma väikesi lapsi ja suuri pampe bussiga, kulutades päevast suure hulga aega peatustes passimisele.
Taksoga sõiduks raha ei olnud ja ega ma ka praegu heal meelel taksoga sõida, sest pole aru saanud, kuidas saab sama vahemaa eest ja samade tariifidega olla sõidutasu äärmiselt erinevas suuruses.
Olin toona väga õnnelik, kui mõni kolleeg vahel mu koju sõidutas. Sestap püüan ka praegu nii mõnelegi «jalamehele» küüti pakkuda, sest see jube ebamugavustunne pole siiani ununenud.
Seadsin endale siis, üheksa aastat tagasi, eesmärgiks säästa igat senti ja hankida esimesel võimalusel auto. Samal ajal läksin ka autokooli. Õppisime tuttuute Toyota Corolladega, aga ise sain ma endale osta vaid üheksa-aastase Ford Escordi.
Kuigi mul oli ostmisel kaasas n-ö asjatundlik konsultant, oli juba samal õhtul, mil suure vihmaga ujus terve pakiruum, selge, et väljavalituks osutus avariiline auto.
Kohe ilmnes, et on vaja vahetada neid ja neid juppe. Istusin tülpinuna autoteeninduses, unistades mõnest kepsakamast sõiduriistast ja tuletades meelde tuttavate sõnu: vana auto on vaid üks nuhtlus ja raharöövel.
Ja siis mõne kuu pärast saingi ametiauto. Margid on aastate jooksul vahetunud, kõige õnnelikum olin koos Mitsubishi Lanceriga. Väga väikesed autod on ebamugavad ja ebaturvalised.
Praeguse Peugeot 307 puhul meeldib mulle selle disain ja salongi avarus, aga meie kliima ja teeoludega pole masin sugugi kooskõlas: talvise külmaga ei püsi uksed kinni ja alailma laguneb miski küll süütelukk, küll kapotilukud jms vidinad. Isiklikult endale ma Prantsuse autot osta ei söandaks.
Olen eelistanudki ametiautot kui asjalist palgalisa esmajoones seetõttu, et ei peaks sellega ekstra tegelema, igasugu remondiasju ja (kindlustus)pabereid ajama, sest alati tuleb olla valmis mingiteks ootamatusteks.
Numbrid varastatud
Näiteks ühel talvisel varahommikul, mil lapsi kooli sõidutasin, hakkas foori taga minu kõrval peatunud autojuht äkki äärmiselt ägedalt þestikuleerima. Sain aru, et midagi on viltu, aga mis? Lasin akna alla ja siis hüüdis mees, ise miskipärast tuliselt ärritunud:
«Kas te teate ka, sõidate numbrimärkideta! Kas te olete auto varastanud või?» Olin tõelises hämmingus tõesti on mehel alles fantaasia! Pealegi pimedas autosse istudes ei turgatanud mulle pähe uurida, kas on keegi otsustanud just minu auto numbrimärgid oma kollektsiooni lisada?
Kuna ma pelgan vargaid, siis ei unista ma ka liiga kallist autost. See tekitab üksjagu peavalu ja muret: nagunii lööb parklas mõni su masina uksele täkke või kriibib niisama, pealegi olgu autol mis tahes signalisatsioon või turvasüsteem pätid on nagunii ajast ees!
Auto on minu jaoks praktiline asi, mis peab olema võrdlemisi uus, aga mitte ekstra luksuslik, et tema pärast piina tunda. Pealegi on meie ühiskonnas auto nagu staatuse sümbol uhke sõiduk tõstab su ühtäkki justkui eliidi tippu, kuigi ei pruugi sul olla ei haridust, positsiooni ega üldse vähimatki hinge taga, aga on vähemasti liisitud neljarattaline, mille poole teised uurivaid pilke heidavad.
Veel on mind alati häirinud, et mõnele inimesele on kallis võlgu ostetud masin justkui alaväärsustunde hüvituseks ta on liikluses iseäranis matslik ja mühaklik valmis teisi teelt pühkima, eirates kõiki liiklusreegleid. Võrreldes näiteks Tallinna tänavapilti Stockholmi omaga, kus paljud sõidavad vägagi eksklusiivsete autodega, siis seal säärast tahumatut ebaviisakust ei kohta. Ka ei ole kombeks eelistada linnas maastureid, aga eestlased on paljuski esimese-teise põlve linlased, pole imestada, et traktorilaadne sõiduk rohkem hingelähedasem on kui mõni linnaliiklusesse sobilikum kergmasin.
Enamasti meeldib mulle autos üksi sõita see on võimalus olla omaette, kuulata valjusti muusikat, kaasa laulda, kui on tahtmist, ning samas korrastada mõtteid. Tihtilugu kogun roolis olles ideid need turgatavad iseenesest paremini pähe. Aga vahel juhtub, et sõidan seetõttu täiesti automaatselt ja mitte just kõige otsemat teed sihtkohta. Eelistangi pigem kaunimat ümbrust kui kõige sirgjoonelisemat trajektoori, sest mulle on keskkond tähtis.
Kuulates vahel mõnd head plaati, on juhtunud, et ületan kiirust. Enamasti püüan jääda alla 20 km/h ületusmäära, sest olen kord olnud olukorras, kus pidin jääma lubadeta. Seejuures oli tingitud mu kiiruseületus tähelepanematusest Vääna kandis on mõned kiirust piiravad märgid puulehtedega varjatud kui seda ei tea, siis ei pruugi märgata.
Veidi lubatust kiiremini
Tavaliselt sõidan linnas nii 10 km/h lubatust enam, nn ühtses voolus, et mitte liiklust takistada. Aga kuna olen kiiruseületuse tõttu trahvi saanud, siis kihutama ei kipu. Mind distsiplineerib võimalus jääda jalakäijaks.
Kõige enam hirmutavad mind liikluses algajad, kuid pööraselt tormlevad poisinolgid oma muldvanade autologudega, mis näivad kohe koost lagunevat. Ja ootamatult keset teed karglevad pensionärid neile tundub elu üldse mitte armas olevat! Nad laveerivad, pea laiali, keset liiklust, nagu elaks Kairos või sõidetaks Tallinnas senini hobustega.
Ma ei saa öelda, et alati jalakäija vöötrajal läbi lasen, aga ma vähemasti üritan. Sest tean, et kui mul on endal vaja teed ületada, siis olen tihtilugu lootusetus seisus igavene ootaja või kiirkorras põgeneja, hirm naha vahel, kas õnnestub eluga pääseda. Sestap on minu arvates aeg-ajalt kõikidel juhtidel kasulik pisut jalgsi liikuda tunnetada autojuhtide üleolevust ja ignorantsust ning siis iseendalt küsida: kas mina olen samasugune?
Mulle meeldiks, kui meie liiklusest kaoks primitiivne jõu- ja trügimistaktika ning inimestel poleks tänaval hirmu rataste alla jääda. See eeldab elementaarset viisakust iseenda ja teiste suhtes.
Autor on ajakirja Anne
peatoimetaja