Las elagu tavaline übermensch Meier!

Võimalike võrdlusaluste rida Rakvere teatri uuslavastusele on vist peaaegu et lõppematu. Esimene ja kõige tähtsam on muidugi elu ise. Klassikaline tuumperekond – mees, naine ja teismeline poeg – ja triviaalne naturalism. Telerivaatamine. Pühapäevane ühislõuna. Nägelused. Leppimised.

Ehk meenub kellelegi ka mõni reality-show või «Kitsas king». Mõni kunagine «Meelejahutaja» sketš? «Viva las Vegas»? Või pigem valitud palad Kilmi-Maimiku-Liivi diskutiivsetest dokumentaaleepostest?

Või meenub hoopis Fass­binderi «uuselusarnaste» filmide valev kõledus? Või siis pigem juba närusemad eksemplarid Tšehhovi ja Gogoli ametnike seast? Miks mitte ka Pinteri ja Stoppardi «võõrandumisnäidendite» stilistika?

Nürimeelne kolmik

Teatritundlik vaataja teab, et enne «kahte» olid ka «Tavalised inimesed» «üks» (I. Pitkänaneni novelli instseneering, Ingomar Vih­mari lavastus Von Krahli teatris 1999).

Kes Vihmari loominguga täpsemalt kursis, teab ka, et «tavaliste inimeste» teema jookseb läbi mitmestki tema lavastustest, olgu ühe värskema näitena nimetatud kas või rakverelaste kestev publikuhitt, F. Ehrenbuschi «Täismäng».

Ometi tajub tundlikum vaataja ilmselt üsna algusest peale, et seekord on midagi «korrast ära». Pole jälgegi Vihmari varasemate «tavaliste» juures kohustuslikust soojast empaatiast. Leebe köögirealismi-satiir on asendunud julmalt näkku kargava sotsiaalpornoga.

Sest see ahastamapanevalt nürimeelses korteris elunev kolmik on nürimeelne otsast otsani: tömbid ja tölbid on isegi nende rõõmud ja unistused.

Saalisistuja tunneb endas temperatuuri tõusmas, kui paneb mõtteis kokku lavalt otse silma lõikava kõverpeegli ja omaenese sisemuses häirimatult röhitseva korrumpeerunud sea. Isiklik apaatsus ja lollus on seaduslikult karistatav, neis rubriikides pole mõtet loota süütuse presumptsioonile!

Näitetrupist tundus kõige enam paigas olevat Marika Vaarik, kelle oskus «tavalisust» säravaks vormida näib olevat ületamatu. Üsna iseäralik, peaaegu metatasandini äärmusesse viidud null-tasandi mängulaad jätab meelde ka Hannes Priki osatäitmise. Vaid Erik Ruus paistab alles otsivat oma perepeale päris õiget sisemist intonatsiooni.

Ootamatu vaatlus

Teise vaatuse lõpp (kuna kavaleht ei teata vaatuste arvu, oletasin esialgu, et kogu tüki lõpp) toob kaasa puändi. Kõik perekond Meieri liikmed saavad maha teoga, mille erakordsus ületab nende senist taset mitmekordselt.

Ootamatult järgnes aga kolmaski vaatlus, ning selgus, et olin perekond Meierit ühemõtteliselt «maha kandes» kõvasti alahinnanud. Korraga ilmutasid nad üllatavat iseteadvust ja enesest distantseerumise võimet.

See polnudki aga enam kõige olulisem. Lavastusele oli tekkinud juurde veel tähenduskiht. Jah, satiir küll, kuid pigem siiski metasatiir. Kõrvetava luubi all ei olnud enam «tavaliste» inimeste «tavalised» mured, vaid kõik see silmakirjalik soust, milles nood on sunnitud hulpima – ühiskondlik arvamus, kõiksugu eneseabi- ja nõustamisteenistused, variserlik meedia.

Ja veel üks täiendus kavalehele. Seal toodud Kroetzi-artiklist jääb mulje, nagu piirduks läänesakslase Eesti-tuntus vaid kahe harrastusteatris tehtud lavastusega. Tegelikult on tema tekste lavastatud ka Draamateatris, Vanemuises ja Raadioteatris.

Eriti sobiks siinkohal meelde tuletada Vanemuises 1980. aastal lavastunud mehe-naise lugu «Ülem-Austria» (mängisid Kais ja Raivo Adlas), mis kirjutatud «Inimene Meierist» (1978) kuus aastat varem, ja mis mitmeski punktis võiks olla loetav kui perekond Meieri loo «esimene osa».

Rakvere teatri uuslavastus

Fr. H. Kroetzi «Tavalised inimesed 2 ehk Inimene Meier»
Lavastaja Ingomar Vihmar. Kunstnik Maret Kukkur. Tõlkija Martin Algus. Osades Marika Vaarik, Erik Ruus, Hannes Prikk.
Esietendus 19. märtsil