Ülejõe agulirealismis helendasid seltsid ja koolid

Vanaaegseid ausambaid Ülejõel ei leia, ka ei näe siin majaseintel tahvleid tuntud kultuuritegelaste nimedega. Maju, kus nad elasid või tegutsesid, pole enam olemas.

Teine maailmasõda põletas sellegi linnaosa majadest hõredaks.
Ammugi pole Ülejõel alles tinavalajameistri maja Kivi tänavas, kus üliõpilasena elas Friedrich Reinhold Kreutzwald. Siit leidis ta endale ka naise – majaomaniku tütre.

Emajõe kaldapealsel pole säilinud ka Hugo Treffneri gümnaasiumi, mille seinale saaks naelutada tahvli: siin on õppinud ja saanud peavarju Juhan Liiv. Ei saa viidata ka Karl August Hermanni elukohale Kivi tänavas ega rääkida Ado Grenzsteini ja Oleviku päevadest Raatuse tänavas.

Sõjad ja võimude vahetumine hävitab põlvkondade elutöö, lõikab läbi arengu järjepidevuse ja paneb inimestele ning majadele peale uued ülesanded. Näiteks teeb kenast kõrgest koolimajast hoopis tootmishoone (Peetri 33).

Seltsid kultuurikeskuseks

Seltside tegevuse lõpetamine 1940. aastal sulges ka Tartu spordi- ja kultuuriloos tähtsa Taara seltsi tegevuse.
Taara seltsi kunagisele asukohale viitavad kõrged puud Jaama ja Puiestee tänava vahel Kivi tänava treppide juures, teadis öelda mitmendat põlve tartlane Ilmar Raud, kes on teraselt kuulanud ka oma vanemate mälestusi. Seltsi aed oli omal ajal sportimise ja pidude korraldamise paik.

Ilmar Raud oskab näidata ka jalgrattaspordi harrastajate suvise velotreki ja talvise uisuvälja asukohta. Lähiminevikus ehitati sellele maa-alale ohvitseride klubi, praegu on ennast seal sisse seadnud mööblikeskus (Puiestee 73a).

Ilmar Raua vanemate noorpõlvepildil on näha üks toonase uisuvälja põnev liiklusvahend – tõuketool –, millega noorhärrad said jääl oma südamedaami sõidutada. Kui aga tütarlapsel saatjat polnud, oli uisuvälja järelevaataja nõus väikese tasu eest tooli lükkama.

1940. aastal suletud Taara seltsi maja anti korteriteks, hiljem oli seal linna värvimistöökoda.
Praeguseks on vana seltsimaja, kus eesti kultuuri püüdsid edendada Johannes Voldemar Veski, Karl Jungholz jt ning kus kõnekoosolekutel on esinenud ka Jaan Tõnisson, ammu maatasa lammutatud. Sellele kohale kerkib uus eramu.
Teisegi vana kultuuriloolise paiga, kunagise Vanemuise seltsimaja (Jaama 14) saatus on nukker.

Hoone on nüüdseks tähelepanuta jäetud, kevadtuul pillutab aia väravapooli, valitseb tühjus ja vaikus. Vana park on muutunud koerte ja mõnede inimeste väljakäigukohaks.
Aga kui palju tarku artikleid on sellest eesti kultuuri ja teatri sünnisõimest kirjutatud, kui oluline roll on olnud sellel majal, mis praeguseks on hüljatud ja unustatud. Ja seda end vaimupealinnaks kutsuda tavatsevas Tartus!

Kool kui turvaline kodu

Kus aga on Ülejõel olnud tõmbekeskus, mis ühendas omal ajal ja ühendab ehk nüüdki paljusid inimesi? Näiteks rahvamaja, raamatukogu, mõni peenem tee- või kohvimaja?

Ilmar Raud sõelub oma vanemate ja iseenda mälestusi: talvel tõmbasid rahvast – nii lapsi kui ka täiskasvanuid – enda poole Taara seltsi, Kalevi aia (ülikooli staadion) ja Raadi tiigi uisuväljad, suvel oli moes minna grüünesse, näiteks jalutati perega Raadile.

«Küllap ikka kool oligi see kõige olulisem keskus – meilt, Jelli ülikoolist sai hea hariduse ja hea kasvatuse,» kiidab Ilmar Raud ikka ja jälle omaaegset Puiestee tänav 78 asunud poistekooli, kus tema õppis aastail 1936–1941.

Oma kooliaega meenutab siira tänutundega ka aastail 1945–1976 Ülejõel elanud Karmen Riesen. Tema andis pärast 25. veebruaril Tartu Postimehes ilmunud artiklit teada, et samasse Puiestee 78 hoonesse asunud tütarlastekooli hüüti tema ajal hoopis Jõlli ülikooliks – arvatavasti ühe õpetaja või direktori erilise silmavaate tõttu.
Heal koolil palju legende! Ilmar Raud oma poistekooli sõjaeelsest hüüdnimest aga ei tagane. Juba tema onu ajal hüütud kooli nii.

Karmen Rieseni vastusest küsimusele sõjajärgse Ülejõe tõmbekeskuste kohta – avar ja valge Puiestee tänav lausa eeldab nende olemasolu – koorus välja tõsiasi, et talle olid need igas vanuses erinevad.

Eelkooliealisena oli suur sündmus ema käekõrval Puiestee tänavalt üle Emajõe Estica-hoonesse balletitundi minek. Teisele kaldale pääses ülevedaja paadiga, mõnikord mindi aga jalgsi üle turuhoone-esise puusilla.

«Linn oli varemeis, sõjas hävinud kodude asukohti võis aimata aedadesse jäänud lilleklumpide järgi.
Mäletan ka naervat ja nutvat teatrimaski põlenud Vanemuise sissekäigu kohal,» meenutab Karmen Riesen Ida Urbeli ja Eduard Põltsamaa juures balletitunnis käimist.»

Muude lapsepõlvemängude seas olnud eriline lillede viimine ilusale inglile (Weizenber-gi hauakuju «Kaitseingel») Raadi surnuaeda. Lilli viidi teistelegi, näiteks Kreutzwaldile ja Hurdale. Õied nopiti tee äärest või lausa küsiti mõne tädi aiast.

Aga ikkagi, toonane kõiki ülejõelasi ühendanud tõmbekeskus? Rahvamaja, raamatukogu?
Nagu Ilmar Raud, kiidab ka Karmen Riesen oma kooli ja kooliraamatukogu.

«Minu meelest oli sõjajärgne kool meile kõigile vaimne turvapaik,» kinnitab ta. «Mulle on jäänud oma kooliajast silme ette pilt: õpetaja kummardab õpilast ära kuulama ja õpilane vaatab õpetajale usaldavalt silma. Kool oli turvaline paik.»
Õpetajaid, kes hoolisid väga õpilastest, loodusest ja oma ainest, nimetabki Karmen Rie-sen oma kooli suurimaks väärtuseks: Juku Roonurm, abielupaar Jänesed ja abielupaar Savid, Silvia Jõgever, võimlemisõpetaja Erich Lukin, koolidirektor Harald Lepik...

Eks käidi temagi kooliajal isepäisemate õpilaste suitsuklubi laiali ajamas, aga õllemaitsmisest teadasaamine olnud tollal lausa ülekooliline šokk.

Karmen Riesen ütles, et eks majadele ja kohtadele anna-vadki tähenduse inimesed. Üle-jõe ajalukku läheb kindlasti ka professorite Elfriide ja Vassil Ridala heategu. Koos EPA üliõpilastega rajasid nad Narva maantee äärde sõjas hävinud veterinaariakliinku kohale pargi.