Kaklused ja veri, vägistamine ja alandused, uimastid ja surm sellise pildi joonistab vanglaelust ameeriklaste «Oz», Eestiski hiljuti menukalt linastunud teleseriaal.
Uus ülemkaak püüab riskipoisse võrku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ega olukord meie vanglates palju ilusam ole,» tõdeb rohkem kui kaheksa aastat Viljandi vangla direktori asetäitjana töötanud Igor Skirta. Täna on tema esimene tööpäev MTÜ Caritas Eesti noorte kuriteoennetuse sektori juhatajana.
«Käisin mõni aeg tagasi vanglas endistel kolleegidel külas,» kostab Skirta. «Lubasin neile, et annan endast parima, et Viljandi vangla kinni pandaks. Kõik ehmatasid suud lahti.»
Tegelikult on Skirta eesmärk veelgi utoopilisem ta tahaks sulgeda mitte ainult Mulgimaa noortevangla, vaid ka kõik ülejäänud kinnipidamisasutused. Ehk teisisõnu unistab ta olukorrast, kus vanglad muutuvad mõttetuks, sest pole enam kurjategijaid, keda trellide taha pista.
«Aga see on absurdne eesmärk, utoopia,» kärbib Skirta oma unistuse tiibu. «Kuritegevus ei kaoks isegi siis, kui inimene iga pisimagi korrarikkumise eest maha lasta.»
Skirta teab suurepäraselt, et vangla ei suuda oma asukaid parandada, pigem vastupidi. Sageli on vangla inimesele viimane peatus, julgeb ta kogemustele toetudes väita.
«Kui 1520 protsenti vangidest teist korda trellide taha ei satu, on see väga hea tulemus. Aga kui inimene on juba kuritegelikku ringi sattunud, on tal äärmiselt raske sealt välja ronida.»
Tänasest pühendubki Skirta nii täiesti tavalistele poistele, kes on end kõigist pahategudest suutnud eemal hoida, kui ka neile, keda alaealiste komisjonid ja noorsoopolitseinikud on Caritasele suunanud. Skirta eelkäija, noorte kuriteoennetuse sektori senine juhataja Jaano Rässa nimetab oma hoole alla suunatud poisse õigushälvikuteks ehk sõbralikult kaakideks. Poisid seevastu kutsusid Rässat omamehelikult nöökides ülemkaagiks.
Uue ülemkaagi kohustuste hulka hakkavad muu hulgas kuuluma lasketreeningute läbiviimine, noorte ekskursioonid Viljandi ja Maardu noortevanglatesse ning vanglaelu tutvustava õppefilmi «Tegi pätti 2» näitamine ja kommenteerimine Eesti koolides.
«Ma ei hakka lapsi vanglaga ähvardama,» kinnitab Skirta. «Lihtsalt räägin neile, milline trellidetagune elu välja näeb, räägin seal levivast vägivallast ja seksuaalsetest probleemidest. On igaühe vaba valik, kas ta valib vabaduse või vangla.»
Kogemusi probleemsete poistega toimetulekuks peaks Riias sündinud, leedu juurtega, eestlannast abikaasaga ning vene rahvusest Skirtal jaguma. Ta on lõpetanud Rjazani kõrgema õhudessantväe komandöride kooli, töötanud sõjaväeosades pataljoni- ja rühmaülemana ning teeninud Afganistanis. Tema kontol on rohkem kui 500 langevarjuhüpet ning sahtlis mineerija-demineerija, enesekaitse- ja tulirelvade instruktori ning akvalangisti oskustunnistused.
Kõige raskemaks ülesandeks peab Skirta riskipoistega kontakti leidmist et nood teda kuulaksid ja usaldaksid. Noortevangla taustale toetudes teab ta hästi, et usaldust pole võimalik tekitada viie minutiga ning et mõnikord jääb kontakt vaatamata pikkadele pingutustele ka saavutamata.
«Aga ometi on ka kõige halvemas inimeses peidus tükike headust see tükike tuleb ainult üles leida ja suuremaks venitada,» ütleb Skirta ja sõnastab ühe kuriteoennetuse põhitõdedest: «Kõige tähtsam on lastele pidevalt tegevust leida.»
Ta tunneb tagantjärele rõõmu, et tema lapsepõlv oli erinevaid spordialasid nii pungil täis, et pahategudeks ei jäänud aega. Muidugi, kui tavalised käsikähmlused, uudishimust ajendatud suitsuvedamised ja muu säärane poistevärk kõrvale jätta.
Skirta abituriendist poeg Mark kavatseb isa jälgedes käia ning üritab pääseda Sisekaitseakadeemiasse politseinikuks õppima. Kümnendas klassis õppival tütrel Annil on elukutse valimiseks veel aega.
«Eee... Ma ei ole kindel, et poja valiku heaks kiidan, aga see on tema otsustada,» venitab Skirta, kes on püüdnud ka vanglapoistele teatud mõttes isaks olla.
Nüüd astuvad endised kinnipeetavad talle tänaval ligi, suruvad kätt ja puhuvad törtsu sõbralikku juttu. Ning seda ei tee sugugi vaid need, kes vanglas viisaka käitumisega silma paistsid, vaid isegi mõrva eest kinni istunud nooruk, kes Skirtale tema kabinetis teravate kääridega kallale tungis.
Mille põhjal poiste kaitsevaim oma töö tulemuslikkust hindab? Hoolealuste arvu järgi, kostab Skirta. Ehk teisisõnu mida rohkem õigushälvikuid Caritase pakutud tegevuste, trennide ja ürituste juurde püsima jääb, seda parem.
«Kõigiga me tegeleda ei suuda ja paljud jäävad meie võrgust välja,» sõnab Skirta. «Kõige tähtsam ongi püüda võimalikult suur hulk poisse oma võrku ja neid seal kinni hoida, tänavatelt eemale tõmmata.»
Täna Sitsiiliasse õppima lendav Jaano Rässa põhjendab oma järeltulija valikut lihtsalt ja veenvalt: «Probleemseid poisse juhendav mees peab neile igas mõttes eeskujuks olema.»
Eelmisel nädalal võtsid Caritase kaagid Rässa juurde minnes kaasa uue poisi, Viljandi vanglast vabanenud sõbra.
«Arva ära, kes varsti minu asemel noorte kuriteoennetusega tegelema hakkab,» heitis Rässa. «Igor Skirta.»
Tuttavat nime kuuldes ehmatas uus poiss põlved nõrgaks.
«Kurat, ta on mind kaks korda kartsa pannud,» pomises ta. Ja lisas hetk hiljem: «Aga need olid asja eest saadud karistused, õiglased. Mul pole talle pretensioone.»
Ja Rässa nendib: see on suurim tunnustus, mida endine kinnipeetu oma vanglajuhi kohta ütelda võib.