Miks Telepoiss naeratab? On huumoribuum!

Huumor on eesti kultuuris ikka vohanud lainetena. Oli 1960. aastate võimu ees lömitav, kuid lopsakas pseudosatiir, seejärel 70.–80. aastate rahulik areng koos kvaliteedi tõusuga. Seejärel laulva revolutsiooni paatos, mis oli huumori surmavaenlane. Oli 90ndate alguse kibe pensionäri- ja kartulikoorehuumor.

Nüüd kõditavad eestlaste karme ja paepealseid naljasooni taas kõrglained. Tänavu on täiesti loomulik, et eurolaulu valimisel saab ainus laul, mille seades ka mõnevõrra vaimukust, rohkem hääli kui teised üheksa kokku.

Nali on alati ehe, alati terviklik. Nalja, olgu visuaalset või kirjalikku, ei saa imiteerida, konstrueerida ega dekonstrueerida. Kui mingi tekst või saade on juba naljakaks tunnistatud, siis ei saa seda oreooli enam ära võtta. Just selle tõttu on huumor kõige elitaarsem kultuuriliik, kuna selles ei ole kohta võltsingutel ega jäljendustel.

Jutusta vähem, näita

Eesti telehuumori «kaasaeg» algab «Kitsast kingast» (1985), mis on tänaseni märkimisväärne kui eriti telespetsiifiline naljasari (jutusta vähem, näita rohkem!). Enamjagu selle sketše oleksid näiteks raadios arusaamatud või lausa mõttetud.

Samasse lahtrisse mahub ka «Kreisiraadio». Vastupidiseks näiteks on viimased «Teeveejahutaja» seeriad, kus näitlejad on ekraanil lihtsalt sellepärast, et nad on head näitlejad. Esitatava materjali küündimatust see ei kompenseeri.

Jutustava nalja ning ühtlasi poliitilise satiiri suurmeistriks TVs oli Toomas Kall. Probleemid, mida tema kirjutatud

«M klubi» käsitles 5–7 aastat tagasi, pole aastatega mitte ununenud, vaid pigem aktuaalsemaks muutunud. Samasugust päevapoliitiliste pisiskandaalide vaimukat paigutamist eksistentsiaalsesse võtmesse leidus ka Kalli-aegses «Pehmetes ja karvastes».

Naljategemise põhialuseks on nalja objektist üleoleku tunne. Kui vilets humorist suudab naerda ainult joodikute, vaeste pensionäride või asotsiaalide üle, siis Kallile ei maksa midagi ironiseerida nii Eesti riigi kõrgeimate peade kui isegi riigi-idee üle tervikuna.

Huumorisaadete sagedased kordused, mis on samuti buumi tunnusmärk, pole häirivad. Paraku ei piirduta ühe kordusega. Lisandub veel kokkuvõte ehk «parimad palad». Ja nii originaal-, kordus- kui kokkuvõttesaate ees on pikk ja põhjalik reklaam, milles pooled naljad ette ära näidatakse. Seda kõike kokku on küll liiast.

«Edekabeleid» võib ilmselt piiramatu kord vaadata, sest kui nali polegi enam ootamatu, siis see, kuidas selleni jõutakse, väärib ikka imetlemist. Samal põhjusel võib ju ikka uuesti vaadata mängufilmi «Mehed ei nuta» või Benny Hilli.

TV-huumor ei piirdu naljasaadete ega humoorikate talk-show’dega, mida on ekraanile siginenud samuti hämmastavalt palju. Täiesti ebavaimukaid kodumaiseid TV-sarju on meie kanalites väga vähe (vist ainult «Kodu keset linna»).

Naljamehed «Õnnes»

Ei saa ju öelda, et näiteks «Õnne 13» või «Noortekas» ei üritata nalja teha. Esimeses dikteerib ühiskonna valupunktide süvaanalüüs ka huumori võtted, mis piirduvad ühelt poolt pretensioonitu naljatlemise-tögamisega ning teisalt sotsiaalse satiiri või isegi sarkasmiga.

Teisele seab päitsed saate formaat. Nagu noorteajakirja, nii peab ka noortesaate vaataja IQ olema null. Hardi Tiidust parafraseerides («Kui inimlikkus on piim, siis huumor on koor sellel piimal») – palja vee peale koort tekkida ei saa.

Kummalisel kombel ei hõlma vaimukusekeeld lastesaateid. Mul on praeguseni meeles «Buratino» möödunud aasta 24. veebruari saade, mis ainsana kogu selle päeva ETV programmist kandis vabariigi sünnipäevale kohast rõõmsat meeleolu. Maksma pandi huumori romantilis-traagiline taust, ilma milleta nali polegi nali.

Samasugust paradigmade kontrasti kasutati meisterlikult ka «Vanades ja kobedates» ning teises Peep Pedmansoni kirjutatud seriaalis «Õpetajate tuba».

Silvile ja Maiele aga võib võrdluseks tuua «Wremja» naistegelased, kelle ainsaks tegevuseks oli topsikust mingi möksi suhuajamine ja totter klatš ning kes ka kogemata kombel ei sattunud Maie ja Silvi tragikoomilisse «Teise Eesti naiste» ellu.

Samas oli ka «Wremjal» oma austajaskond. Selle esindaja kerkib mu vaimusilma ette raskelt töölt (saeveskist, autoremonditöökojast) koju naasnud lihtsa eesti mehena, kellel on juba paar-kolm «sortsi» või «bocki» hinge all ja kellele sõnad «perse» või «kõht lahti» mõjuvad sama lõõgastavalt nagu tema antipoodile martini.

Uus ja mitmeti tähelepanuväärne on «Jan E. Uuspõllu show». Esiteks kuulutati seal kohe, et nalja tehakse nagunii igal pool, eriti meedias, ja seetõttu nemad üldse nalja tegema ei hakka. Sellega saavutasid tegijad loomingulise suveräänsuse. Nad ei ole naljaketti aheldatud nagu tsirkusetolad.

Teiseks puudus just selline saateformaat nagu ühe isiku või kitsa seltskonna poolt algusest kuni lõpuni produtseeritud meelelahutussaade Eesti telemaastikult pärast «Kreisiraadiot» sootuks.

Kes seoks Telepoisi käed

Huumoribuum avaldab mõju ka raadiole. Seni ületamatu nii tasemelt kui kestuselt on «Rahva oma kaitse». Kivirähk ja Juur on täiesti erakordsed isiksused eesti huumorimaastikul, kuna suudavad ühevõrra hästi nii improviseerida kui jäävaid väärtusi luua ehk piltlikult öeldes ühendavad Hardi Tiiduse ja Juhan Smuuli andelaade.

Aja märk on ka «Kitsa kinga» reanimatsioon Star FMis. Iseenesest on selle väljavenitatud kramplikud dialoogid naljavaesed. Aga et asi üldse ette võeti, näitab tendentsi.

Õpetlik on meenutada sedagi, et meie TV-koomika eredaimad pärlid «Vanad ja kobedad» ning «Kreisiraadio» sündisid nimelt raadios. Nii täidab raadio nii telesarjade lastetoa kui vanadekodu funktsiooni.

«Meelejahutaja»-fenomen, mille ajal raadionali oli tunduvalt populaarsem kui telenali, tõenäoliselt enam ei kordu. See oli võimalik ainult sedavõrd väikeses ja vaeses ühiskonnas nagu selleaegne ENSV.

TV-huumori tõus torkab eriti silma kodumaise nalja vaesuse kõrval, mis ilmestab meie kinoekraane. Üldiselt leidub viimase aja Eesti filmides vaimukust vähem kui Marsil vett.

Trükimeedia elatub peamiselt rämpshuumorist (anekdoot pluss koomiks). Viimane ei tähista mitte kvaliteeti, vaid tooteklassi. Ka hamburgereid on ju paremaid ja halvemaid.

Traditsiooniliselt huumorilembene on meedia «neljas võim» ehk internet. Aga esiteks on suurem osa seal leiduvast toimetamata ja kubiseb seetõttu lohakus- ja stiilivigadest

Teiseks on meie ühiskonnas kõige teiste väärtuste ekvivalendiks raha. Internetinali on tasuta ja seetõttu permanentselt väärtusetu.

Igatahes televisioonis huumoribuum enam kaugele areneda ei saa. Häid näitlejaid jätkuks küllaga, häid lavastajaid samuti. Aga vähesed võimekad stsenaristid on kõik rakkes.

Heinz Valk kirjutas umbes kümne aasta eest: «Karikatuuriga nagu huumoriga üldse on sihuke paradoks, et see vajab teatud survet. Kui kaant peal ei ole, kipub nali lahjaks jääma. Pead olema nii osav, et suudad oma tõelist mõtet varjata, aga teisalt pead oskama iva siiski leitavaks teha. Sellepärast olid ka Eesti huumori paremad ajad siis, kui meil veel täielikku priiust käes ei olnud.»

Sellest lähtudes mõjuks Eesti telehuumorile iseäranis viljakalt, kui pukki saaks mõni Putini-taoline ajakirjandusvabaduse ohjeldaja, kes kohe telepoisi käsi väänama kukuks.

Praegu raputab iga kokk buumipatta juurde, mida heaks arvab. Ainsad kriteeriumid on produtsendi rahakott ja reiting.