Aukartusest sõna ees ja ilujanust kasvab kirjandus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Esmaspäeval kuuekümnendat sünnipäeva tähistav kirjanik ja Loomingu kirjandustoimetaja Asta Põldmäe võtab nii omaenda kui ka toimetatavate autorite sõna kui üht lõputut täiskasvanuks saamise teed, mis nõuab pidevat hoolt, tihendamist, «hamba all katsumist» ja «kuupaistes loputamist», kuni...

Olen teid ülikoolis eesti nüüdiskirjanduse loengutes iseloomustanud kui üht sõna- ja kujunditundlikumat autorit, kelle vähese viljakuse korvab teksti äärmine viimistletus. Aiman siin Tuglase suurt eeskuju. Millest teie aukartus sõna ees?

Noortele sageli räägitakse koolis ja ülikoolis – meile ka räägiti –: teie olete värske ütlemisega, uus maailm, näete, nagu kunagi pole nähtud. See ei ole tõsi. Küllap nähaksegi värskelt, ent tuleb arvestada, et sõna üldjuhul on alles täis kasvamata, mitte oma pärisjõus, nagu inimene isegi.

Sõnu on palju ja see on nagu vesihein tihtipeale. (Andekaid erandeid on muidugi alati.) On igav ja kirjutaja ise ei saa aru, miks on igav. Kultiveeritud, pingestatud sõna seevastu on kohe ära tunda, nii kui nina välja pistab: kõrvitsatõusmed oma kahe võimsa idulehega.

Pole mingit umbrohuga segiajamise ohtu. Sellepärast ei maksa end lasta petta sellest noorusega antud sõna väe jutust, vaid asuda tööle. Ja asi pole sugugi üksi selles, et tuleb sõna panna sõna kuulama, mõte selgelt väljendada. Vähemalt niisama tähtis on tema «kanguse kraad».

Uurida andekalt kirjutatud tekste ja püüda tunnetada seda suurt erinevust, mis valitseb näiteks Viivi Luige «Seitsmenda rahukevade», Tammsaare «Ma armastasin sakslast» ja mõne Lutsu teose vahel. Need lahknevad juba omakeskis nii palju, nagu oleksid pärit eri kliimavöönditest.

Kuid sootuks suurem ja tõsisem on nende erinevus nimetatud värskest ja nooruslikust sõnast, olgu see öeldud ilma igasuguse irooniata.

Ühes Neruda luuletuses uurib luuletaja sõna vastu valgust, katsub hamba all, murrab (kiunub, sinder!), silub, haistab ja kuulatab. Silmitseb päeva- ja kuupaistel. Pettub, väsib, heldib ja alustab otsast. Ilmselt mitte asjata.

Olete koolituselt ajakirjanik ning töötanud enne Loomingusse kutsumist ülikoolilehe ja Sirbi toimetuses. Mida on andnud teile ajakirjanduslik «põhi»?

Õpetanud lugupidamist teise inimese töö vastu. Kui vähegi võimalik, ma ei blokeeri ametivenna tegevust. See käib ka tänase vestluse kohta. Ajakirjanduses tegutsemine teeb kohad ja inimesed mingisugusel lapselikul moel su «enda omaks», kõlagu see nii veidralt kui tahes.

Hakkad soovima, et sellel kujutletud haldusalal valitseks inimlik mentaliteet, mis aitaks neil inimestel elada, ilma sealjuures kellelegi puru silma ajamata.

See on ju mingil määral meedia kujundada. Hakkad vastutust tundma. Rohkem, kui vaid filoloog olles. Kui olin seitse aastat Sirbi Tartu korrespondent, oli see linn rohkem «minu oma» kui kunagi enne või pärast seda.

Debüteerisite küpse autorina, sest 1977 ilmunud lüüriliste novellide tsükkel «Me» näitas selgelt teie käekirja: täpne psühholoogiline tunnetus, tihe kujutuslaad ja detailitundlikkus. Kas tundsite, et see ongi, mida otsisite ja mida olete püüdnud juurde õppida?

Debüteerisin tõesti hilja. Osalt sellepärastki, et tahtsin seda teha tingimata Loomingu Raamatukogus, mis, nagu ka tänapäeval, avaldas vaid paar eesti autorit aastas.

Sellel ajal oli see soliidne tõlkekirjastus ju tõeline aken maailma, meie kõigi maailmakirjanduse ülikool ning ma olin pähe võtnud, et tahan ära mahtuda sellesse armutusse võrdlusvälja: kui võtavad, kui mahun, siis tulen raamatuga välja, kui ei, siis ei julge üldse kirjutama hakata.

Mis puutub kujutuslaadi, psühholoogilisse inimesevaatlusse, detaili nähtavusse – seda ei oska ise selgitada, nii nagu ei oska midagi öelda oma häälekõlast. See saab olla ainult ühesugune.

Kui inimene ei paku huvi psühholoogilisest vaatepunktist, siis ei paku ta huvi üldse, sest tegevuslikud elumustrid on ikka kuivad ja kesised, isegi kõige dramaatilisemad nende seast tunduvad ühel hetkel selliseina.

Ent kui vaatad, kui traagiliselt värvib Kaplinski kogu elulugu üksnes teadmine oma isa kohutavast Siberi-saatusest ja hukust ning millise vitaalse stoilisusega täidab oma paksu mälestusköite Kross, läbinud selle kohutava Siberi-martüüriumi ise, siis lihtsalt ahhetad: kui ruumikas on inimese hing, kui rikkalikud tema registrid, kui üks ja sama ainestik annab ühel puhul nii vallutava lüürilise ja teisel puhul nii tiivustava üleulatumise elamuse.

Huvitavus algab ikka alles kajast, kajastusest, mida üks ja seesama asi kutsub esile inimese sügavusis.

Juurde õppida pole ma vist osanud midagi, rohkem ikka endas ajapikku üles leidnud asju, mis seal olid ennegi. Mida ehk aja jooksul on iseenesest juurde tulnud, on vaimustus inimesest, vaimustumine. Ei ole ikka midagi vägevamat inimmuljest, kunstki kahvatub selle kõrval.

Kuid ergastatud hing, see on lahke kunstile, nii et lävimine vaimusaadustega selle all ei kannata. Ja kirjutamine, kui see vahel harva korda läheb, siis – Betti Alveri sõnadega – eks see ole ikka natukene õnne moodi.

Teie nüüd juba aastaid kestnud igapäevatöö on teiste autorite loomingu toimetamine. Mis on see imerohi, mis aitab teid vältida lahustumist erinevais stiilides? Kuidas säilitate oma sõltumatuse?

Mõnda omapärast stiili kohe tahaks «osata», aga ega nii kergesti ei lahustu midagi. Võib-olla just sellepärast, et ei märkagi endal olevat mingit kindlat stiili, kirjutan nagu oskan.

Seda oskan kahtlustada enda juures küll, kui sõna «vedelaks» hakkab minema. Mis siis muud, kui et püüad tihendada, vahetada, katsud hamba all, matad mulda ja loputad kuupaistes, kuni... Aga sellest oli eespool juba juttu.

    Tagasi üles