Peterson: teatrielus puhub uusi tuuli

Postimehe kultuuritoimetus alustab tänasest rubriigiga «Teatritipp», kus usutleme neid, kes oma mulluste töödega teatriauhinnad võitsid. Ja kellest muust siis alustada, kui lavastajaauhinna laureaadist. Lembit Peterson osutus žürii lemmikuks Theatrumis lavale toodud «Hamletiga».

Väiketeatris tehtud tükiga on vist päris uhke tunne lavastajaauhinda võita?

Mul on kummaline end selles koosluses lavastajaks nimetada: ma pole seda etendust ju kordagi tervikuna oma ihusilmaga näinud. Mängin ise näitlejana kaasa, koguni kahes rollis. Preemiaandmise otsustasid inimesed, kes nägid.

Head uhkust tunnen selle üle, et minuga on tahtnud koostööd teha niivõrd loominguline ja töökas trupp, sedavõrd andekas kunstnik nagu Lu Blumenfeld, vanad head kolleegid Kaie Mihkelson, Aleksander Eelmaa ja Roman Baskin.

Olen õnnelik, et meie püüdlusi on mõistnud ja hinnanud nii publik kui teatrispetsialistid. Et oleme vajalikud. Ja mul on hea meel, et minu lapsed Marius ja Maria on jätkuvalt minuga koostöös.

Kas teile näib, nagu mullegi, et riigiteatrite kõrval on meie n-ö off- ja off-off-trupid (Theatrum, VAT, Uus Vana Teater jt) saavutanud mingi uue positsiooni ka laiema avalikkuse silmis?

Need on kõik vaatamata liigitusele siiski väga eriilmelised teatrid. Koosnevad erinevate eesmärkidega inimestest. See väljendub ka lavastustes ja osatäitmistes.

On väga meeldiv, et hinnaalandust ei tehta. Theatrumi eesmärgiks ei ole kellelegi iga hinna eest vastanduda, luua alternatiiv selleks, et olla alternatiivne. Kui meil on mõtteid ja kujutlusi, mida saab väljendada teatrikeeles, siis teeme seda meie käsutuses olevate vahenditega. Meie vahendid on väga piiratud, sestap oleme ka väike teater. Vabatahtlik vaesus on ideaal, kuid kardan, et meie ei ole selleni veel arenenud.

Saavutaksime - mõtlen eelkõige Theatrumit, mida tunnen paremini - tõeliselt uue positsiooni laiema avalikkuse silmis, kui laiem avalikkus veelgi paremini meie etendustele pääseks, mõtlen siin ruumiprobleemi. Katariina kirikusse «Hamleti» etendusele on küll suur tung.

Näitlejatele tõid seekord auhindu välislavastajate tööd: Hellwig, Pepeljajev, Malvius. On see juhuslik või toimub Eestis lavastajainstitutsiooni ümber mingeid põhimõttelisi muutusi?

Arvan, et on huvitav, kui Eestisse tulevad tööle väga head lavastajad. Neid jõuab Eestisse siiski väga harva ja väga vähe. Oleks huvitav, kui siin lavastaksid Brook, Bergman, Lassalle, Fomenko, Wilson, Grzegorszewski... Siis alles võiksime rääkida maailma tippteatri tulekust Eestisse.

Eks näitlejad otsi uusi väljakutseid, uusi osutusi. Ehk mõtlevad nad vahel eesti lavastajate puhul, et pime juhib pimedat ning et väljastpoolt tulnutel on võlusõnu, mis nende loomingule uue sära annab. See võib nii olla, aga ei pruugi alati.

Sest ei saa unustada, et praegu premeeritud näitlejad on saavutanud häid tulemusi ka eesti lavastajatega töötades. Ja ikkagi: väga heade välislavastajate tulek annab kahtlemata uusi impulsse nii näitlejatele kui lavastajatele. Ometi ei saa nad kunagi asendada eesti lavastajaid. Põhialuse loome me ise: kallid külalised saavad seda ainult rikastada.

Mulle meeldib väga poeedi lause: kirjelda hästi oma küla ja sa muutud universaalseks. Kurb on see, et Eesti lavastajad on oma väliskolleegidega võrreldes pandud sageli Eestis majanduslikult alandavasse olukorda. Hoidkem üksteist.

Kui te annaksite 2003. aasta lavastuste põhjal välja Lembit Petersoni lavastajaauhinna, siis kes selle saada võiks?

Nähtud etendustest oli mulle paljuski sümpaatne Pedajase Emajõe Suveteatris tehtud «Nipernaadi». Aga õieti pole mul moraalset õigust isegi maagilise «kui» tingimustes auhinda määrata. Ma ei käinud mullu Eestis palju teatris.

Miks?

Olen väga tundlik eriti Eesti lavaruumis ja vaatesaalis toimuva suhtes ning tihtipeale ei usalda minna kartuses pettuda või näha midagi pinnapealses, jõhkras ja inetus ettekandes. Enne minekut «kuulan maad», loomulikult usaldan ka intuitsiooni. Tihtipeale olen ka kooli, mõne uue näitemängu harjutuste või etendustega hõivatud. Ja peamine - peab jääma aega perekonna jaoks.

Kui üritada lühidalt hinnata eesti teatri praegust seisu, siis millega olete rahul?

Mulle on sümpaatne, et paljud inimesed mõtisklevad pingsalt selle üle, kuidas meie teatrisüsteemi nii muuta, et veel õiglasem ja loovale kujutlusele avatum tegutsemine võimalikuks saaks. Eriti viimasel ajal. Meeldivad uued tuuled kultuuriministeeriumis ja teatriliidu sihikindel tegutsemine. On tunda solidaarsusejanu. Oleme endiselt üleminekuajas ning pidevalt uute ja tõsiste väljakutsete ees.

Mis teeb muret?

Paljud asjad. Olemasolevat repertuaariteatrisüsteemi peavad paljud rahvuslikuks uhkuseks ja suursaavutuseks. Kindlasti on sel läbi aegade oma suur missioon olnud täita, ometi arvan, et me pole nii vaimuvaesed, et midagi veel paremat välja mõelda ei suudaks.

Näen ohtu selles, kui teater muutub teatriinimeste jaoks eelkõige asutuseks, mis garanteerib kindla miinimumsissetuleku ning kõik sellega kaasnevad sotsiaalsed hüved ning ei võimalda neil enam töötada kooslustes, mille suhtes nad sisemist tõmmet tunnevad.

Ning kuidagi kipub olema nii, et meil üks juhtkond jääb haldama ja tegelikult ka valdama pikaks ajaks ühte sellist asutust. Teatrijuhtide rotatsioon peaks olema tihedam. Tegemist pole ju eraomanduse ega pärusmõisaga, vaid riigi doteeritava organismiga.

Ohtlik on ka tendents, mille pooldajad tahaksid, et Eestis oleks vaid üks teatrialase kõrghariduse omandamist võimaldav õppeasutus.

Kas «Hamlet» on valmis või võib eelseisvailt kevadistelt etendustelt mingeid uusi kvaliteete oodata?

Minu jaoks algab lavastus hetkest, mil sünnib selle pealisülesanne, ning lõpeb siis, kui näitlejad viimast korda kummardades publikut tänama tulevad. Me jätkame harjutusi ning ilmselt teeme ka väikeseid muudatusi, mis sisu täpsemalt edasi anda aitaksid. Ma loodan, et maikuu etendused lähevad veel paremini.

Tagasi üles