Tallinn, mu Tallinn, sa aukude linn

Kui Tallinna linnapea Edgar Savisaar poleks mõningaid asju nii bravuurikalt ette võtnud, oleks tänavad remonditud ja pearaha laste spordikoolide tarvis leitud, kinnitab ekslinnapea Tõnis Palts.

Pommiaugud Harju tänava alguses. Linnavalitsus korraldab rahvaküsitluse. Linnavalitsus mõõdab seal saastet. Linnavalitsus püstitab sinna ridva otsa kollase plaadi, kus on radar. Sealt saad teada, kui kiiresti sa sõidad sel pea tühjal tänaval.

Aga linnavalitsus ei oska teha ühte lihtsat asja – loendada, kui palju inimesi liigub näiteks laupäeval sellel tänavalõigul.

Ja kui palju inimesi liigub samal ajal Viru tänaval. Vahe on – silma järgi hinnates – sajakordne. Miks? Sest inimesi ei huvita augud. Vanalinnas, tuleb välja, ei huvita inimesi ka liiga suured muruplatsid. Inimesi huvitavad majad, ja majades asuv. Ehk linn.

Muidugi on vaja sinna rajada ka väärikas memoriaal pommitamise ohvrite mälestuseks. Me oleme selle neile võlgu juba tublisti üle poole sajandi. Teades Tallinna linnapea kummalist kiindumust elektroonilistesse tabloodesse, loodan ma, et selle konkursi korraldab mõni järgmine linnavalitsus. Lihtsalt sündsuse ja väärikuse huvides.

Harju tänavale on vaja ehitada majad. See äratab Harju tänava ellu. Ja siis on õigustatud seal igasuguse autoliikluse lõpetamine.

Poliitilised augud

Ülejäänud Tallinnas lõpeb auto- ja bussiliiklus ilmselt järgmiseks kevadeks iseenesest. Sest mitmetel olulistel tänavatel poliitiliste asfaldiaukude vahel enam tänavat ei ole.

Iseenesest lahendab see mitu probleemi. Esiteks: lennujaamast enam kesklinna mööda Tartu maanteed ei saa. Ja jumal tänatud. Mida nad siia siis otsivad.

Teiseks pole enam kellelgi sooja ega külma, kas tallinlased saavad ühistranspordipileti odavamalt või kallimalt. Sest kui ühistranspordiks ei tellita õhkpatjadel hõljukeid, pole enam Tallinnas liigelda võimalik.

See ebaõiglane piletihinna projekt vajub unustusehõlma samamoodi nagu talvised liiklusummikud (tekkisid seoses ootamatu lumega) ja kevad-suvised liiklusummikud (tekivad seoses lumepuudusega!).

Ma arvan, et muu Eesti hakkab üsna varsti lihtsalt huvi pärast tellima Alaküla juhitud linna ajalehte. Sest suured ja tühjad sõnad on ainsad, millega Edgar Savisaare linnavalitsus asfaldiauke lappida üritab. Aga mis teha. Raha ju ei ole.

Auk linnaeelarves

Meie praegune auk linnaeelarves on esialgsel hinnangul 251 miljonit krooni. Ja see on üks väga tõsine auk. Seda ei suuda katta isegi palja rinnaga dzoti ette viskuv Alaküla.

See on auk, mis on tekkinud seoses sotsiaalmajade arutu püstitamise, pensionäride häälte ostmisega 500 krooniga olukorras, kus riik sihikindlalt suurendab pensione, ja propagandaosakonna ülalpidamisega.

Linna eelarve on 4,7 miljardit krooni. Sellest pea 95% läheb nii-öelda kindlatesse kohtadesse. Näiteks haridustöötajate palkadega ei saa mängida, neid tuleb ainult suurendada. Ehk 100–200 miljoni krooni üle saab aga Tallinna linnapea seada poliitilisi eelistusi.

Just see raha on Tallinnal praegu puudu – kui linnapea ei oleks ühtegi ülalmainitud asjadest nii bravuurikalt ette võtnud, oleks välja tulnud nii tänavate remont kui laste spordikoolide pearaha. Aga noh, linnapea tegi poliitilise otsuse. Poliitilise otsuse lasta muutuda tänavad auklikuks.

Sellised otsused näitavad, et ta juhib Tallinna, nagu juhiks ta ühte teist riiki. Millist riiki? Eesti sammub Euroopasse. Tallinn aga valgevenestub.

Savisaar peaks tõsiselt mõtlema, kas ta istub ikka õige koha peal. Nagu ütles üks naaberriigi poliitik Valgevene olukorda kommenteerides: on aeg eraldada kotletid kärbestest.

Toon ühe näite – üle aastate sai ka Tallinn haridusinvesteeringuteks riigilt raha. Seda raha ei leitud, kui Keskerakond valitsuses eelarvet tegi. Savisaare süüdistused, nagu kohtleks riik tema juhitud Tallinna halvasti, on see, mida Orwell nimetas newspeak. Ehk hästi tähendab halvasti. Ja tõde on vale.

Eesti on üks

Aga vaatame fakte. Milline on see linn, mida praegu tüüritakse ühe kari juurest otse teise juurde. Erinevatel hinnangutel toodab Tallinn 50–60% rahvuslikust koguproduktist.

Kuna tallinlased ei moodusta Eesti elanikest aga isegi mitte kolmandikku, annab iga tallinlane meie vara suurendamisse pea kaks korda rohkem kui maaeestlased.

Tallinna praegune linnapea, kes kahetsusväärselt harva tööl viibib, ei saa aru, et see ongi meie, tallinlaste kohustus. Sest tallinlased ei ole kuidagi paremad kui ülejäänud Eesti elanikud – ei.

Meile on lihtsalt antud suured eelised. Urbaniseerumisest tulenevad eelised, geograafilisest asendist tulenevad eelised, riigiasutuste kontsentreerumisest tulenevad eelised.

Tallinnas on pea igasugune tootmine eelisolukorras kas või logistikast tulenevalt. Võib-olla vaid põlevkivikaevandust, põllumajandust ja metsandust on mujal edukam korraldada. Meil, tallinlastel, on missioon olla Eesti majanduselu vedur.

Me peame maakondade vaguneid järele vedama. Riigieelarve on see, mille kaudu tallinlased oma loodut mujale jagavad. Iga tallinlase missioon on toetada kogu Eestit.

Aga tallinlasi ülejäänud Eestile vastandades, Tallinna tänavaid hävida lastes, linna pankroti teele suunates on kogu Eesti areng ohus.

Eesti on nii väike. Seepärast ohustavad kõik Tallinna poliitilised augud kogu Eestit.